Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uue õppehoone ehitusel võiksid juba ammu masinad müriseda, kui EKA oleks 2009. aasta suvel nõustunud naaberkinnistu omaniku sooviga eraldada talle neli parkimiskohta tulevase õppehoone maa-aluses parklas.
Nii väidab naaberkinnistu omaniku Ester Palmi esindaja Andry Krass, kirjutab Postimees.
EKA ja naaberkinnistu omaniku vahel tollal peetud kirjavahetusest on näha, et EKA soovis kõigepealt saada naabri kooskõlastust täiesti tasuta ning soovile eraldada parkimiskohad vastati eitavalt, Palmile pakuti selle asemel kohtumist EKA rektori Signe Kiviga, kes selgitanuks talle EKA uue õppehoone ehitamise tähtsust.
Krassi sõnul võttis kiri naaberkinnistu omanikult igasuguse tahtmise koostööd teha ning kui EKA oleks tookord loobunud neljast parkimiskohast ja andnud lubaduse kõik ehitamisega seoses tekkida võivad kahjud korvata, oleks kõik vajalikud paberid kohe alla kirjutatud ja teema ammendunud.
Kuigi hiljem on EKA Palmile pakkunud igasuguseid kompensatsioonivariante, kaasa arvatud needsamad parkimiskohad, ei pidanud Palm Krassi sõnul pärast 2009. aasta juulis saadud ülbet kirja enam vajalikuks edaspidiseid pakkumisi analüüsida.
Seotud lood
Haridus- ja Teadusministeerium soovib saada täpset ülevaadet Eesti Kunstiakadeemia kinnisvaraga seotud tegevuse õiguspärasuse kohta ja algatab seetõttu õppeasutuses riikliku järelevalve kinnisvaraga seotud küsimustes.
Projektijuhtimise ja tavalise kinnisvara arendamise vaatenurgast EKA uue hoone ehitamise saagas tekitab EKA juhtide käitumine pehmelt öeldes nõutust.
Kui räägitakse ärikinnisvarast, pööratakse enamasti tähelepanu selle asukohale, suurusele ja siselahendusele. Katuse peale mõeldakse sageli alles viimases järgus. Ent katus ei ole pelgalt funktsionaalne element, mis kaitseb vihma ja tuult eest. Tänapäevane katus on osa hoone toimivusest, energiatõhususest ja visuaalsest kuvandist. Kuidas teha katuse puhul tark otsus? Miks on oluline lähtuda kvaliteedist, mitte ainult hinnast? Ja mis rolli mängib katus ettevõtte jätkusuutlikkuses?