Autor: Ehitusuudised • 3. aprill 2020

Novembris arutlesid Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu ja EJKL Kompetentsikeskuse initsiatiivil kõik seotud osapooled ringmajanduse põhimõtete ja võimalikkuse üle ehitus- ja lammutustegevuse valdkonnas. Regulatsioonidest ja kehtivatest õigusaktidest andsid seminaril ülevaate Keskkonnameti, Keskkonnaministeeriumi ja ka Tallinna Ettevõtlusameti esindajad. Praktilistest lahendustest andsid ülevaate Mait Adler Merko Ehituse Eesti AS-st ja Kalle Grents Eesti Keskkonnateenused AS-st.

Pane tähele!

14. aprillil toimub veebiseminar: Kuidas sorteerida ehitusjäätmeid? Soodushind 47,33 € + km (56,80 € km-ga) kehtib veel vaid kuni 05.04.

Merko Ehitus Eesti kvaliteedispetsialist sõnastas ehitusettevõtja jaoks olulised prioriteedid, mida nimetas tähtsuse järjekorras: a) jäätmetekke vältimine, 2) ehitusmaterjalide korduskasutamine, taaskasutamine ja taaskasutamiseks ette valmistamine ning oluline on ka, et 3) liigiti sorditud jäätmed peavad jääma liigiti sordituks ja kasutatavaks ka edaspidistes protsessides.

Samas – nagu ebamugavate asjade puhul ikka – tuleb ringmajanduse põhimõtete järgimine teha lihtsaks, mugavaks ning kõik peavad mõistma põhjuseid, miks see on oluline ning nägema sellest sündivat tulu. Samas ei saa unustada, et oluline tulemuse saavutamise seisukohast on ka järelevalve.

Ressursitõhususest ja keskkonnakoormuse vähendamisest räägivad täna juba kõik: me peame kasutama vähem ressursse ja tekitama sellega vähem saastet, energiat ja materjale tootma rohkem taastuvatest allikatest ning uusi tooteid arendama nii, et neid on võimalik uuesti kasutusele võtta. „Ehitussektor ei ole kuidagi eraldi muust tootmisest-tarbimisest, kogu majandussüsteemist ja ressursiahelast. Mõtlema peab süsteemselt ka ehituses. Ca 30% kõikidest ressurssidest kasutatakse just ehitussektoris ning sellel on tohutu mõju kogu maailma ressursikasutusele ning inimtegevuse jalajäljele,“ rõhutas Kalle Grents Eesti Keskkonnateenustest.

Millest lähtub ehitusettevõtja jäätmetega tegelemisel?

„Kui ehitusettevõte suudab hallata edukalt jäätmemajandust – ei ole ju ehitust oma põhitegevusalana viljelev ettevõte kindlasti mitte jäätmete spetsialist – on see väga positiivne nähtus. Võtmeteguriks on jäätmekäitlusega süvitsi tegelevate töötajate olemasolu ettevõttes – ettevõte peab teadvustama jäätmekäitlusega seonduvaid õigusakte ja nende tausta ning mõista tuleb koostatavate dokumentide eesmärki ja õiguspärasust,“ sõnastab Mait Adler teadliku tegevuse esimesed sammud.

Ehitusobjekti jäätmemajandus saab alguse objekti eelarvest ja sellest, mida hinnapakkumisel sellele kulureale kirjutati. Samuti on tähtis objekti mehitatus ja meeskonna valmisolek antud teemaga tegeleda – millised on konkreetsete isikute teadmised jäätmekäitlusest ja milline on mõttemudel (á la kas jäätmemajandus on vajalik element tänapäeva ühiskonnas või tüütu kohustus). Oluline on meeskonna suhtlus vastavate ametkondadega uute ja keskkonnasäästlike lahenduste leidmisel.

„Kindlasti on oluline roll ka tellijal ja tema juhistel hankedokumentides. Võimalik, et esialgu lammutusprojekti lisatud jäätmekäitluse meetod leiab objekti jooksul palju parema ja keskkonnasäästlikuma lahendi, mis võib kokkuvõttes olla kasulikum kõikidele osapooltele,“ lisas Mait Adler.

Ehitus- ja lammutusjäätmetega tegelemisel tuleb lähtuda algpõhimõttest, et ühe ettevõtte või valdkonna jääk on teise ettevõtte uue toote algus. Kalle Grents toob näiteid taaskasutusvõimalustest: „Mida puhtam sisend tuleb teisele ettevõttel kätte, seda vähem ressurssi kulub, et materjal uuesti kasutusele võtta. Näiteks kui lammutamisel, tootmises või ehitusel jääb üle betoonitükke, on see ülihea materjal ringlussevõtuks. Teine ettevõte teeb selle betoonikillustikuks, mida kasutatakse platside ja kergliiklusteede ehitamisel. Niisiis: me ei saa jääda lõputult võtma loodusest uusi materjale ning vanu prügilatesse ladestama või põletama.“

Mitmetes riikides ollakse ehitusvaldkonnas Eestist sammu võrra ees. Näiteks Taanis on sõlmitud kokkulepped omavalitsuste, ehitajate ja arendajate vahel, et lammutatavaid objekte hinnatakse taaskasutusväärtuse seisukohast enne lammutamist. Objektile saadetakse „taaskasutuse töögrupp“ ning leitakse parimad lahendused igast objektist lähtuvalt.

Näiteks on spetsiaalsed ettevõtted, kes „lammutavad“ vanu hooneid nii, et tellised jäävad terveks, need puhastatakse ja neid on võimalik uuesti kasutada. Või Austria, kus on riiklikul tasemel soodustatud taaskasutamine ehituses: riigihangetes on tingimustena sees, et pinnaseid või materjale tuleb kasutada vähemalt 10% ulatuses uuesti. Ja kui ettevõte suudab seda, saab lisapunkte pakkumise eest. „Eestis on täna lihtsam ja odavam ehitada uuest materjalist, uudsed taaskasutusena tehtud materjalid tekitavad pigem skeptilist suhtumist,“ rääkis teiste riikide kogemustest Kalle Grents.

Mida sorteerida?

Vana ehitise lammutamise korral kirjeldab koostatav ehitusprojekt tekkivaid jäätmeliike ja ligikaudsed koguseid. Kuna hoone või rajatis on olemas, saab tekkivaid jäätmemahte üpris täpselt ennustada ning selle projektis kajastamise nõue on põhjendatud ja kohustuslik. seisab Majandus- ja taristuministri määruses nr 97 (17.07.2015) Nõuded ehitusprojektile.

Uusehituse ehitusprojektis jäätmekäitluse kajastamist ei nõuta, kuid praktiline ehituskogemus näitab, et objektil peaks olema tagatud järgnevate jäätmeliikide liigiti sortimine – olme (segaolmejäätmed 200301), ohtlikud pakendid (150110*), ehitus- ja lammutussegajäätmed (170904) ja puit (170201).

„Kindlasti on soovituslik eraldi koguda ka segapakendi- ja mineraaljäätmed, aga nende detailsema sorterimise otsus on ehitusettevõtja ja jäätmekäitleja võimaluste ning jäätmekäitlusteenuse küsimus. Siinkohal toon välja alternatiivid – segapakend või plastpakend (150102) ning paber- ja kartongpakend (150101), mineraalsed jäätmed (1701) või eraldi betoonijäätmed (170101), tellised (170102), kivid ja pinnas (170504). Jäätmekäitlejail on erinevaid masinaid, mis eraldavad, purustavad – sortimisvigu on võimalik mõnevõrra parandada, aga taaskasutusprotsent suureneb kõige rohkem, kui ehitaja poolt on tehtud liigiti kogumine. Oluline on, et ehitaja tagab ka tulemuse, kui tal on olemas näiteks 5-6 eri konteinerit,“ lisas Grents.

Lisaks tasuks kaaluda ka muude jäätmete eraldamist, mida on võimalik liigiti koguda ja mis võimaldab nende jäätmete keskkonnasõbralikumat käitlust. „Toon näitena bituumenitaolised segud (170302) ja metalli või ehitusjäätmetesse tihti sattuvad sõiduautode vanarehvid (160103). Metallijäätmete osas tuleks kaaluda musta ja värvilise metalli eraldi kogumise võimalust ja otstarbekust,“ soovitab Mait Adler varasema kogemuse põhjal.

Sortimine vastavalt elutsüklile

Samuti on vaja läbi mõelda jäätmete liigiti kogumine ja eri liikide tekkimise aeg vastavalt objekti elutsüklile. „Ehitaja peab ka mõtlema oma objekti ehitusjärke: algul on mullatööd, kivid, pinnas ja näiteks muu prügikonteiner. Lõpupoole on vaja rohkem tõenäoliselt hoopis pakendikonteinerit. Konteinereid on võimalik muuta ja oluline on, et ehitaja mõtleks järele, mida tal täpselt vaja on. Sedasi säästab nii energiat kui oma raha ja annab võimaluse materjale uuesti elule aidata,“ täpsustas Kalle Grents.

Kalle Grentsile sekundeeris Mait Adler, kelle sõnul on laialt levinud arvamus, et ehitaja peab sortima ehitusplatsil kõike ise ja koheselt. „Eesmärk on see, et jäätmed saaksid sorditud. Kas seda teeb aga ehitaja või tema valitud jäätmekäitleja, on ehitaja ehk esmase jäätmetekitaja otsustuse vabadus, mida toetab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ artikkel 15.“

Antud direktiivis on muu hulgas toodud põhimõte „saastaja maksab“ ehk ehitusettevõte, kes ei soovi ise tekkivaid jäätmeid sortida, peab jäätmekäitlejale maksma kõrgemat teenustasu kui maksab ehitusettevõte, kes sordib kokkulepitud jäätmeliike ise.

Et taaskasutus Eestis toimima saada, on kõige eeldus jäätmete liigiti kogumine, mille puhul on oluline ka kinni pidada reeglitest, et jäätmed jääksid puhtaks. Ringlussevõtu seisukohalt on oluline jäätmeliikide puhtus, mis võib aga ehitaja ja jäätmekäitleja või sorditud jäätmeliigi kokkuostja vaatest olla erinev. Esineb olukordi, kus ehitusplatsilt sordituna tulnud jääde osutub jäätmekäitleja silmis liialt saastunuks või kriteeriumitele mitte vastavaks ning lõpptulemusena ei lähe sorditud jääde sinna, kuhu oleks pidanud minema. Näiteks kui kivijäätmete hulka pannakse vahtplasti, kilet, toidujäätmeid või muid võõriseid, on jäätmete puhastamine liialt ressursimahukas, et oleks mõtet sellega tegeleda. „Ühel hetkel on nii, et kui võõriseid on materjali sees palju, on odavam kasutada uut tooret. Iga puhas jääde eraldi annab võimaluse uuele materjalile,“ lisas Kalle Grents.

Eesti Keskkonnateenused näiteks läheneb igale objektile alati spetsiifiliselt ja pakub välja, millised on mahud, mida ehitaja oleks võimeline eraldi sortima. „Kui näiteks pakend on kogutud eraldi ja võimalikult puhtalt, on seda võimalik 100% taaskasutada. Kilet samamoodi. „Aga kui pakendijäätmed on koos pahtlijääkide või tsemendisodiga, siis see kõik kleepub ning pappi ja kilet enam kätte ei saa, et seda kõlbaks kasutada materjalina või siis on puhastamine nii energiamahukas, et ei ole mõtet,“ lisas Kalle Grents.

Alati ei ole mõistlik tuua objektile 5-6 suurt konteinerit, sest väiksematel objektidel ei kogune eri liiki jäätmeid nii palju. Väiksemate objektide lahenduste leidmisel pakub Grents välja näiteks big-bag kotid, kus ühte konteinerisse pannakse mitu erinevat kotti. Kui kotid saavad täis, paneb ehitaja kotid ärasaadetava konteineri sisse ning käitlejal on võimalik materjale eraldi välja võtta ja kasutada.

Adleri sõnul on jäätmete eraldi kogumine teadlikkuse, kohusetundlikkuse ja segajäätmete vs sorditud jäätmete hinnastamise küsimus. Praktiline ja testitud lahendus on see, et jäätmeid on võimalik juba ehitusplatsil eraldi sortida, kuid mõnikord võib olla sortimine jäätmekäitleja poolt kuluefektiivsem, lihtsam ja ka keskkonnale väiksema jalajäljega.

Eduteguriteks koostöö, teadlikkus ja järelevalve

Kui jäätmed on kehvasti sorditud ega kõlba tooraineks, siis mis aitab probleeme lahendada: kas jäätmekäitleja esindaja ehitusplatsile või ehitajate parem juhendamine?

Isikupõhise järelevalve puhul on vajalik osapoolte ühtne arusaam jäätmete sortimise oskusest ja selle vajalikkuse teadvustamine. Eristada saab seejuures mitmeid astmeid – töölise teadmised jäätmekäitlusest, töödejuhataja teadmised jäätmekäitlusest ja tööliste kontrollimine, peatöövõtja roll töövõtjate juhendamisel ja objektiülese jäätmekäitluse kontrollimises. Mait Adleri sõnul lisandub osal ettevõtetel ettevõttesisene järelevalvet teostav inimene, kes kontrollib peatöövõtja poolt kehtestatud reeglitest kinni pidamist peatöövõtja enda poolt ja vajadusel annab korrigeerivaid suuniseid. Järgnevad tasemed on juba kohalik omavalitsus ja Keskkonnainspektsioon.

Teadlikkuse olulisust rõhutab ka Kalle Grents. Platsil olijad peavad kõik teadma, mida ja kuidas liigiti kogutakse, õpetamine peab olema pidev. Lisaks peavad olema konteinerite juures igal pool juhendid ja kõikides keeltes, mida platsil räägitakse. „Mida käitlejatena samuti soovitame, on et ehitusettevõtjal peaks olema objektil vastutav inimene, kes teab, mis ehituse osas missugused jäätmed tekivad ning kes vastutab kogu objekti jäätmete sh alltöövõtjate poolt tekitatavate eest, et konteineris oleks puhas üheliigiline vm kokkuleppe põhine jääde, mitte näiteks pinnas ja kile segamini.“

Dokumentatsioonist lähtuva järelevalvet tõhustava meetodina pakub Adler välja Tööinspektsiooni ja Maksuametiga sarnast lähenemist. Ehitusobjekti alguses valib ehitaja asjakohast keskkonnaluba omava jäätmekäitleja (kontrolli saab teostada Eesti Keskkonnaameti e-teenustest), seejärel teavitab ehitaja riikliku järelevalve esindajat valituks osutunud jäätmekäitlejast või jäätmekäitlejatest. Järelevalve saab sellega vajaliku indikatsiooni jäätmekäitleja(te) kohta, kes on tulevikus antud ehitusobjektiga seotud ning saab esitada päringuid jäätmekäitlejatele teostatud jäätmevedude kohta ja vajadusel platsikülastuste käigus kontrollida jäätmete käitlemist puudutava dokumentatsiooni korrektsust.

Ehitusobjekti lõpus edastab jäätmekäitleja jäätmeõiendi otse riikliku järelevalve teostajale ja ehitajale. Jäätmearuande kohustusega ehitusettevõtete korral peaksid jäätmekäitlejatelt laekuvad andmed kajastuma juba eeltäidetud jäätmearuandes, mille ehitusettevõtja märkuste puudumisel kinnitab. Samas, antud kontrollmehhanismi töösse rakendamiseks võib hetkel esineda nii IT- kui ka personalialaseid puudusi.

Kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnainspektsiooni külastusi objektidel ei peaks võtma kui karistusaktsioone. Taaskord on lahenduseks koostöö, kuna kõik ehitusettevõtted ei osale jäätmekäitlusealastel koolitustel, saaks lahenduseks olla nn riskigrupi informeerimine jäätmete ringmajanduse positiivsetest külgedest.

„Järelevalve seisukohast tõstan esile ka ehituspäevikuga haakuva teema. Ehitusseadustikus käsitletakse muu hulgas ehitamise dokumenteerimist ning §15lg3p2 viidatakse ehituspäevikule. Detailsemat infot ehituspäeviku ülesehitusest määratleb Mtm määrus 115 (04.09.2015) „Ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide säilitamisele ja üleandmisele esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja esitamisele esitatavad nõuded“, kus §7lg4p9 ütleb, et „Ehituspäevikusse kantakse ehitamise kohta vähemalt järgmised andmed: andmed ehitusplatsi koristamise ja jäätmete äraveo kohta“.

Hetkel ei kajastata ehituspäevikutes jäätmetegevust just väga palju, kuid järelevalve seisukohast eeldaks vähemalt järgneva info fikseerimist – jäätmeliik, jäätmekogus ja jäätmekäitleja nimi, kes teenust teostas. Ehituspäevik läheb olulise ehitusdokumendina kasutusloa menetlusel pädevale asutusele, kes saab teostada pistelist kontrolli ja võrrelda infot, mis on saadud jäätmekäitleja(te)lt konkreetse objektiga seotud jäätmeveo kohta,“ täpsustas Mait Adler.

Mida teha prügipättidega?

Asjaosalised tunnistavad, et ka jäätmekäitlejad on ka eri tasemetega: mõni sordib kõike käsitsi üle, mõni tehnoloogia abiga, mõni aga viib segaehitusjäätmetega konteinerid ka metsa alla. „Ehitusettevõtja vastutustundest sõltub see ka: kelle ta valib omale koostööpartneriks, määrab ka tema tekitatavate jäätmete mõju ja võimaluse uuele elule. On üsna levinud juhtumid, kus võetakse välja mõni protsent puitu ja metalli, ülejäänu läheb aga prügilasse. N-ö mustad ettevõtted räägivad ehitaja ära: teeme odavamalt ja pakume head teenust. Jah, transporditeenus võibki neil olla vinge, aga jäätmed ei jõuakäitlusesse,“ kommenteeris Kalle Grents turuolukorda.

Ehitusplatsidel kasutatakse ka teistsuguseid skeeme, mis ei vii kuidagi lähemale mõistlikule ressursikasutusele. „Teise petuskeemina on levinud, et ehitusettevõtjad võtavad projekti algul tuntud ja kontrollitud jäätmekäitleja partneriks, sest siis saab lihtsamalt ehitusload kätte, kuid mingil hetkel n-ö ajutiselt suhted peatatakse ja alles ehituselõpus võetakse veel näiteks ühe konteineri tühjendusteenus. Vahepeal aga jäätmeid justkui ei teki. Selle olukorra üle peab omama keegi kontrolli. Minu arvates on see omavalitsus: algul koostab ettevõtja jäätmekava ning nii vahepeal kui lõpus kontrollitakse, kas prognoos vastab tegelikule olukorrale. Kui omavalitsus on võimeline väljastama ehitusluba, siis peaks ta olema ka võimeline kontrollima, kuhu jäätmed läksid, kes viis, millal ja miks. See on kindlasti mõjutusvahend, kus jäätmeid ei saa lihtsalt üle anda, vaid tuleb anda korrektsetesse käitluskohtadesse.“

Eesti Ringmajandusettevõtete Liit on teinud ka riigile ettepanekuid, kuidas jäätmeseadusemuudatustega olukorda parandada. „Näiteks tagatisraha nõue: kui ettevõte tahab saada ehitusjäätmete käitlusluba, peab ta panema loakogustele vastavad rahalised tagatised. Ja samuti on väga oluline roll omavalitsustel, kes peavad hakkama vastutama ja reaalselt tegevusi kontrollima.“ Omavalitsuse vastutama panemine on Kalle Grentsi sõnul märksõna kogu valdkonnas. Kui omavalitsus nõuab ettevõtjailt sortimist ja vastavaid aruandeid, siis see on tugev motivatsioon ka arendajale-ehitajale eriti juhul kui nõuete täitmata jätmisel ei anta välja kasutusluba. Kalle Grentsi sõnul on need 2 muudatust – tagatisrahanõue ja omavalitsustele suurema vastutuse andmine eelduseks, et ehitusvaldkonnas hakkaks ringmajandusmudel tööle.

„Olen kindel, et suurem muutus tuleb uuemast põlvkonnast ja algab koolidest. Järgmine suurem samm on ettevõttesisene tahe ja infoedastus. Turgutus sortimiseks peaks olema nii alt kui ülevalt ja lahendused sündima praktikatest lähtuvalt. Kõik tahavad elada rohelistes majades ja ka ehitajad tahavad ehitada tulevikukodusid. Jäätmed, mis jäävad üle, tuleb sortida ja taaskasutada, sest sortimine on tulevik. Sellest me ei pääse,“ lõpetas Mait Adler tulevikkuvaatavalt.