Küsimus: “Mis on arhitektuur?”on üsna keeruline, küsijast olenevalt ühtviisi ohtlikult lihtsustav või hoopis liiga laialivalguv. Kui aga arhitektuuri sünonüümiks võtta lühidalt ehituskunst ehk keskkonna (sh hoonete) kujundamine, siis milline on hea arhitektuur?
- Moodne arhitektuur Foto: Pixabay
See on juba palju laiema filosoofia ning tihtipeale inimese isikliku maitse või (lühiajaliselt) valitseva ühiskondliku moesuuna küsimus. Kui võtta lihtsustades “hea” tähistajaks “väärtus”, on võimalik vaadata, mille järgi arhitektuuri hinnata saab. Järgnevalt mõned võimalikud hindamisviisid, mida võib loomulikult igaüks vastavalt oma väärtushinnangutele täiendada.
Esiteks: esteetiliselt
Kas vaadeldav ehitis on kenade proportsioonidega? Kas selle üldmulje on terviklik? Aga kellele siiski kuulub nn tõemonopol ehk õigus öelda, mis on ilus ja miks? Või on ilu tõesti vaataja silmades ning universaalset valemit pole? Kohati tundub, et mõnedel kriitikud on taskus nn nunnumeeter, millega lajatades selgub ehitiste kohta tõde ning osad kinnisvaraarendajad on alkeemikutena leidnud tarkade kivi, mis betooni kullaks muudab. Kas loodud ruum ongi päriselt ilus või see ainult tundub meile nii?
Teiseks: rahaliselt
Kui palju maksis maja püstitamine? Kui palju maksab ruutmeeter hoonest? Mis hinnaga saab seda välja rentida? Mitu ruutmeetrit kasulikku pinda saab sellele krundile rajada? Kui palju (arhitektuuri)turiste käib hoonet vaatamas? Kinnisvaraarendajate, maaklerite ja ehitajate lemmikkriteeriumil on oht jätta tähelepanuta kestvamad väärtused ehk kõik see, mis jääb pärast finantstehingu vormistamist: ruum ja elu.
Kolmandaks: sisuliselt
Kas funktsionaalsed tingimused on tagatud nii hoone sees kui sellest väljaspool? Kas ruumikasutus on loogiline? Kas hoone on teinud linnaruumi paremaks? Kas ruumiline keskkond on tervikuna kvaliteetne? Kas linnaruumis on piisavalt kvaliteetset avalikku ruumi? Või avalikku ruumi üldse? Võib öelda, et sisu on arhitektuuri sügavam tähendus ja olemus, see näitab hoolivust nii ehitise kasutajate suhtes kui ka austust ümbritseva (linna)ruumi vastu. Arhitektuur ei hõlma vaid ühe konkreetse hoone materjale ja ruumipaigutust, vaid ka linnaplaneeringulist loogikat ja majadevahelist (avalikku) väliruumi.
Neljandaks: vormiliselt
Kas arhitektuur on moodne? Kas need kavandanud arhitekt on kuulus? Kas avalikkus ja arvamusliidrid kiidavad hoonet või mitte? Meedia tähelepanu pälvivad lihtsad väärtused, mis ei pruugi aga olla siiski sünonüümiks kvaliteedile – näivus ei ole alati sisukas.
Viiendaks: matemaatiliselt
Kas maja on rekordiliselt kõrge? Kui pikk on konsool? Mitu sammast on fassaadil? Kui palju kuupmeetreid betooni selle ehitamiseks kulus? Ühtpidi ehitustehniline ja inseneriteaduslik kriteerium on ka üks objektiivsemaid, arvutatavamaid, ka nn tavakodanikele kokkuloetavamaid ja nähtavamaid väärtusi, mida arhitektuuri puhul mõõta saab ilma subjektiivsete hinnanguteta (hea-halb, ilus-kole).
Kuuendaks: emotsionaalselt
See põhineb subjektiivsel tunnetusel – kas ruumis olemine on hea või ebameeldiv, kas ruum on kutsuv või tõrjuv? Kas keskkond on mugav või tüütu, inimest arvestav või diskrimineeriv? Kas ruum suunab inimesi käituma mingil kindlal, kitsalt ettenähtud viisil? Kas ruum avaldab positiivset mõju selle kasutajale või pigem toob kasu vaid omanikule?
Seitsmendaks: ökoloogiliselt
Just viimastel aastatel järjest olulisemat kõlapinda saanud vaatepunkt, oluline nii keskkondlikus, majanduslikus kui sotsiaalses mõttes. Kas ehitis, sh selle ehitusprotsess ja kasutatud materjalid on jätkusuutlikud? Kas hoone on kasutuses energiasäästlik? Kas selle hooldus on ressurssimahukas? Kas hoone ja selles elamine/töötamine on tervislik? Kui palju “loodust” on ehitises/keskkonnas võrreldes kivi ja asfaldiga?
Kaheksandaks: utoopiliselt
Kui tulevikku vaatav on loodud ruum? Kas kujundatud keskkond viib ideaali(de)le lähemale – isiklikus, linnalises, ühiskondlikus plaanis? Kas loodud ruum hakkab vastu domineerivatele, kuid ammu ajale jalgu jäänud põhimõtetele? Või on ehitis pigem minevikku vaatav ja -igatsev? Ideaalis võiks mingi annus idealismi ja maailmaparanduslikkust saata iga ehitusprotsessi, väljendugu see siis lõpuks päris väikeses (eramu, kodu) või laiemas, ühiskondlikus mõõtkavas parema tuleviku kujundamises.
Seega ei ole olemas ühte ainuõiget valemit, mille järgi arhitektuuri (hetke)väärtust hinnata. Ometi võiks tähele panna, mida, millal, miks ja kuidas väärtustatakse – nii saab maailmapilt kindlasti ausam ja mitmekesisem. Seejuures tasub meeles pidada, et keskkond meie ümber kujundab meid endid, meie elu, selle kvaliteeti ning tunnetust. Järelikult on raske kujutada ette elu ilma füüsilise keskkonna kujundamiseta, ruumi loomiseta ehk arhitektuurita. Püüdkem siis seda igapäevaelu asendamatut taustsüsteemi vääriliselt hinnata.
Autor: Elo Kiivet Arhitekt, Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri instituudi lektor
Seotud lood
Ehitusprojektid, mida hakatakse sageli teostama ilma põhjaliku ja projekti ekspertiisi läbinud tööprojektita, võivad kaasa tuua tüütuid sekeldusi ning probleeme. Ehkki seadus ei pruugi alati projektile ekspertiisi nõuda, on see ülitähtis samm, mis aitab ennetada võimalikke ebakõlasid ning vigu.