Riik karistab iseennast luues pretsedendi eraettevõtetele

Millest tekkis konflikt?

Maanteeamet koolitas aastaid tagasi välja neli inimest, kes tegelesid Eesti teede teekatte defektide hindamisega ning suutsid selle tööga toime tulla. Kui algas kohtutee, oli nendest hindajatest kaks jäänud tööle Maanteeametisse ning kaks läksid eraettevõtlusesse. Veiko Nõlvak asutas OÜ Roneco ja Maret Jentson asus tööle AS-i Teede Tehnokeskusesse, kes vaevu suutsid katta kogu riigi teede defektide hindamise töövajaduse. Maret Jentson tegutses Lõuna-Eestis ning OÜ Roneco oli tegev Põhja- ja Lääne Eestis.

Sisuliselt kadus tegijate vähesuse tõttu turult konkurents ja tegemist oli pigem ressursi puudumisega.

Maanteeameti Põhja regiooni direktor Erkki Mikenberg tundis OÜ Roneco juhti Veiko Nõlvakut ning teadis, et viimasel oli probleeme oma töötajatele palga maksmisega. Vabas vestluses lubas Mikenberg, et saab teha nii, et OÜ Roneco saab endale Põhja regiooni vastutusalas oleva piirkonna teede defektide hindamiseks ning saab nii läbi tööde mahu ja hindamiste ettevõttele tulu teenida ning töötajatele palka maksta.

Sel ajal oli Kapo alustanud Mikenbergi pealtkuulamisega ning kahtlustati, et Mikenberg küsib altkäe maksu. Selle tulemusena laiendas Kapo pealtkuulamise ringi ning hakkas jälgima ka Nõlvaku tegemisi. Tekib muidugi küsimus, miks hakkas Mikenberg Ronecot survestama.

Nõlvak helistas Kaalule ning räägiti lahtise tekstiga, kus Nõlvak tutvustas, kuidas tulevikus võiks regioone jagada. Tekkis kahtlustus, et jagatakse turgu. „Et tegemist oli projektijuhiga, kes võib-olla rääkis liiga palju, on taunimisväärt, kuid projektijuhile ettevõtte juhtkonna tasandi otsustusõiguse omistamine on üllatav, kuna Äriseadustiku järgi on ettevõtete puhul otsustusõigus ainult juhtkonnal või selle volitatud isikutel. Kuna Kaal on projektijuht, siis temale need õigused seaduse järgi ei laiene,“ märkis Jõgi. Jõgi sõnul kaevatakse otsus kindlasti edasi Riigikohtusse.

„Kui Tiit Kaal mõistetakse ka Riigikohtus süüdi või Riigikohus ei võta seda kaasust menetlusse, luuakse kohtute poolt otsuse jõustumise korral olukord, kus projektijuhid hakkavad vastutama sarnaselt ettevõtete ja organisatsioonide juhtidena,“ rõhutas Jõgi. „Sel puhul on võimalik igat kokkulepet pöörata ettevõtte vastu. Kui eksinud on inimene, siis teda karistatakse ettevõtte enda poolt. Kartellikokkulepe tuleb mängu alles siis, kui ettevõte otsustab vastavalt eksimusele hakata käituma, kuid sel puhul peab otsuse vastu võtma juhtkond.“

AS Teede Tehnokeskuse juristi sõnul on keskne küsimus see, kas äriühing saab karistusõiguslikult vastutada töötaja teo eest, kui juhatus ei ole töötaja käitumisest teadlik ega oleks saanud ka töötaja käitumist kuidagi ära hoida.

Seega tekib küsimus, kas mitte riik ei loo enese karistamise läbi olukorda, kus eraettevõtete projektijuhid saavad juhtkonnale sarnase vastutusala ning seeläbi on väga kerge saada igasuguse ärilise läbirääkimise või ühispakkumise eelläbirääkimiste korral kartellikokkuleppe süüdistus ning kaotada süüdimõistva otsuse korral 5% oma ettevõtte käibest.

Riigiprokurör Laura Feldmanis märgib, et antud juhtumi puhul ei mängi isiku ametikoha nimetus erilist rolli. „Vastutusala määratlemise puhul ei ole oluline mitte ametikoha nimetus, vaid hinnang tuleb anda lähtuvalt töö sisulistest kriteeriumidest. Vastutuse määra tuleb hinnata igal konkreetsel juhtumil eraldi. Karistusseadustiku järgi vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt selle äriühingu huvides. Seega on seadusandja määratlenud vastutavate isikute ringi laiemalt kui üksnes juhatuse liikmed. Nii et ka teistel juhtivatel positsioonidel olevate või pädeva esindaja ülesandeid täitvate isikute teod toovad kaasa juriidilise isiku vastutuse,“ märgib Feldmanis.