Autor: Gerli Ramler, Äripäeva kaasautor • 7. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Energia säästmine on alati üks osa projekteerimisest ning minu kui arhitekti jaoks pole see olulisem kui hoone väline ilme või hea plaanilahendus,” sõnab Kaido Kepp OÜst Arhitektuuriklubi. “Kõik kokku on mõnus elukeskkond, kus ei tuleks üle tähtsustada üksikuid komponente.”

Tema hinnangul soojustatakse hooneid hoolikamalt kui veel aasta tagasi ja soojusvahetiga ventilatsioonist on saanud reegel. “Aga see on kõik loomulik areng ning ei tuleks eelistada üht materjali teisele tema energiasäästlikuse põhjal. Määravaks on ikkagi ehituse lõpphind ja sobivus keskkonda! Kahjuks või õnneks paneb turg asja paika ning nii eelistatakse endiselt kivimaju puitmajadele ja suuri aknapindu ökonoomsusele.“

NCC Elamuarenduse juhatuse liige Priit Aer selgitab, et hoone energiatarve sõltub hoone välispiirete soojapidavusest. Ehitusmaterjale liigitatakse nende soojajuhtivuse järgi ja hoone väikse energiatarbe tagamiseks valitakse piirdekonstruktsioonidesse materjalid, mille soojusjuhtivus on väike. Kasutatavate materjalide soojusjuhtivuste põhjal arvutatakse konstruktsiooni soojusjuhtivus, mille miinimum on määratud normidega. Aeru sõnul on teine tähtis komponent on energiasäästlik õhuvahetus.

“Arhitektid valivad materjale lähtuvalt normidest tulenevatest miinimumnõuetest. Tellijate lähteülesande kohaselt võib loomulikult projekteerida normidest soojapidavamaid konstruktsioone,” nendib Aer. Tema sõnul tekivad eelistused nii tellijate soovidest, hoone arhitektuurist kui ka ehitusmaksumusest. Valikud on enamasti projektikohased, kuigi arhitektil või ka arendajal võib olla mõni lemmikmaterjal. “Projektdokumentatsioonis kajastatud materjalide vahetus on võimalik, kui vahetatava materjali näitajad on samad või paremad,” lisab Aer.

.