22. detsember 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hundi tee on kitsas ja käänuline, kulgedes Viimsi uusarenduste vahel. Tänava nimele vaatamata me hunte seal ei näinud, küll aga palju uusi maju. Külastatud ridaelamud asuvad väikese kõrgendiku peal ning paistavad juba kaugelt kätte. Majad asuvad aias, ühe lukustatud värava taga, nii et iga uitaja sinna luusima ei pääse.

Hooned on tänapäevale iseloomulikult neofunktsionalistlikud, lintakende ja üsna kandiliste vormidega. Ukseesised varjualused on puidust ning naabriga kahepeale. Samas asuvad ka peamised parkimiskohad, külalised saavad oma autod jätta aia äärde.

Siseviimistlus on, nagu ikka, tänapäevane ja korralik ning pikemalt me sellel ei peatuks. Nende majade puhul on huvitavad hoopis katuseterrassid, mida võib kasutada mitmeti – kasvõi talveks kinni katta. Kuigi üleval liikudes kadus kohati piiritunnetus ning jalg kippus ikka naabri territooriumile, on niisugune terrassilahendus väga mõnus. Väikest pidu on seal palju parem pidada, kui tagahoovis – teisi ei sega ja võõras silm ei näe.