29. jaanuar 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Üleandmistähtaegade venimise peamine põhjus on ehitustähtajad, kirjutab Äripäev.

Paljud korteriomanikud ehitavad maja ning korteri müügist saadud rahaga finantseeritakse ehitust.

Ent kuna maja ehitamine võtab viimasel ajal vähemalt kaks korda rohkem aega, kui esmalt plaanitud, tekib surnud seis: vana kodu on müüdud ning uut ka veel pole.

Korterit müües lepitakse notari juures kokku, millal uus omanik võtmed kätte saab. Viivitatud aja eest tuleb maksta leppetrahvi.

Kuna ostja ei tule selle pealegi, et korteri vabastamisega võiks probleeme olla, määratakse leppetrahvist suhteliselt sümboolne summa, nt 0,1 protsenti korteri väärtusest kuus.

Ent miljonilise korteri puhul tähendab see kõigest tuhandet krooni, samal ajal, kui sarnase korteri eest võib üüri küsida vähemasti viis korda enam.

ERI Elamispindade Kinnisvara tegevjuht Mart Saa möönab, et vana omanik juriidiliselt muud teha ei saagi, kui viivist nõuda.

Ta soovitab juba tehingut tehes lepingusse panna suurem viivis, mis kataks ebameeldivusega seotud kulud ja oleks mõjusam.

Kui ostjal ei ole otsest vajadust sisse kolida ja saab võimaldada müüjal seal pikemalt olla, siis oleks üürileping lahenduseks, et määrata ära, kes kulusid kannab ja millist lisakompensatsiooni saab ostja viivitatud aja eest.

Kui müüja on pahatahtlik, tuleks pöörduda kohtusse. Ent kohtuveskid jahvatavad aeglaselt ning aeg maksab.