Madalakvaliteedilisele põlevkivi aherainele tuleb leida parim võimalik kasutusviis, ennekõike lõpetades avalikkusele puru silmaajamine, kirjutavad Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor Enno Rebane ja Eesti Taristuehituse Liidu tegevdirektor Tarmo Trei.
Ida-Viru põlevkivi aherainemäed ehk rahvakeeli tuhamäed.
Foto: Julia-Maria Linna
Rohkem kui kümme aastat on käinud kampaania, turundamaks Eesti rahvale ja otsustajatele põlevkivi kaevandamisel üle jäävat aherainet. Põlevkivi aherainet on kümnete miljonite tonnidena kuhjatud Ida-Virumaal aherainemägedesse. Pealiskaudsel vaatlusel paistab ju igati asjaliku mõttena – haakub keskkonnasäästlikkuse ja ringmajanduse ideedega? Ehitussektorit ei ole siiski suudetud veenda, küll aga on segadust külvatud laiemas avalikkuses.
Eesti perefirma Bauroc, mis on Põhja-Euroopa suurim poorbetoontoodete valmistaja, tuli eelmisel aastal välja uue tooteperega, mille süsiniku jalajälg on raudbetoonpaneelist 10 korda väiksem, kuid ettevõttel on veelgi ambitsioonikam plaan jõuda CO2-neutraalsete või lausa negatiivse jalajäljega materjalide tootmiseni.