Madalakvaliteedilisele põlevkivi aherainele tuleb leida parim võimalik kasutusviis, ennekõike lõpetades avalikkusele puru silmaajamine, kirjutavad Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor Enno Rebane ja Eesti Taristuehituse Liidu tegevdirektor Tarmo Trei.
Ida-Viru põlevkivi aherainemäed ehk rahvakeeli tuhamäed.
Foto: Julia-Maria Linna
Rohkem kui kümme aastat on käinud kampaania, turundamaks Eesti rahvale ja otsustajatele põlevkivi kaevandamisel üle jäävat aherainet. Põlevkivi aherainet on kümnete miljonite tonnidena kuhjatud Ida-Virumaal aherainemägedesse. Pealiskaudsel vaatlusel paistab ju igati asjaliku mõttena – haakub keskkonnasäästlikkuse ja ringmajanduse ideedega? Ehitussektorit ei ole siiski suudetud veenda, küll aga on segadust külvatud laiemas avalikkuses.
Taristuehituses on üks viga, mis maksab rohkem kui kõik teised kokku – probleemidega tegeletakse liiga hilja. Sageli alles siis, kui tee on juba lagunenud ja remont on vältimatu. Põhjus ei peitu enamasti nähtavas pealiskihis, vaid sügavamal: aluspinnases.