Madalakvaliteedilisele põlevkivi aherainele tuleb leida parim võimalik kasutusviis, ennekõike lõpetades avalikkusele puru silmaajamine, kirjutavad Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektor Enno Rebane ja Eesti Taristuehituse Liidu tegevdirektor Tarmo Trei.
Ida-Viru põlevkivi aherainemäed ehk rahvakeeli tuhamäed.
Foto: Julia-Maria Linna
Rohkem kui kümme aastat on käinud kampaania, turundamaks Eesti rahvale ja otsustajatele põlevkivi kaevandamisel üle jäävat aherainet. Põlevkivi aherainet on kümnete miljonite tonnidena kuhjatud Ida-Virumaal aherainemägedesse. Pealiskaudsel vaatlusel paistab ju igati asjaliku mõttena – haakub keskkonnasäästlikkuse ja ringmajanduse ideedega? Ehitussektorit ei ole siiski suudetud veenda, küll aga on segadust külvatud laiemas avalikkuses.
Eestis on aastaid püsinud arusaam, justkui plaatsoojusvahetid, eriti niiskustagastusega ehk ERV-tüüpi seadmed, ei sobi meie kliimasse. Levinud on hirm, et need külmuvad talvel ja ei ole energiatõhusad. See müüt pärineb ajast, mil turul levisid odavad ristvoolu vahetid, mille kasutegur oli madal ja automaatika olematu. Tänapäeval on see eelarvamus ajale jalgu jäänud.