Autorid: Äripäev, Редакция специальных проектов Äripäev • 24. november 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ette rutates, Äripäev on seisukohal, et ükspuha, mis põhjus ka riigihanke vaidlustamisel poleks, kannatab sellest kogu me riik. Iga vaieldud päev kulutab asjatult maksumaksja raha ja närve.

Kuid tuleme algusesse tagasi. Anekdoot on järgmine: Ehitusfirma Koger & Partnerid teatab, et ei saa enam sellise raha (võitis hanke, kuna lubas töö ära teha 64 miljoni krooni eest) eest Koidula piiripunkti ehitamist jätkata, leping lõpetatakse. Oktoobri alul lõpetabki Riigi Kinnisvara AS (RKAS) lepingu ning kuulutab välja uue hanke. Hanke võidab YIT Ehitus, küsides 69,5 miljonit krooni.

Ja nüüd tuleb puänt: kui RKAS soovib hakata lepingut allkirjastama, YIT keeldub. Vähe sellest, ta vaidlustab oma võidu rahandusministeeriumi juures tegutsevas vaidlustuskomisjonis, sest, kujutage ette, ta avastas ühtäkki, et tema pakkumus ei vasta hankedokumentidele!

Esmapilgul ju hüsteeriliselt humoorikas lugu. Eks tegelikult olegi nii, et päris elu on oluliselt naljakam, kui kõik Baskini anekdoodid ja komöödiaseriaalid kokku. Kas kujutaksime ette, et Andrus Veerpalu ütleks peale kuldset sõitu: „Ma ei ole seda võitu väärt, mul olid suusad liiga libedad.“ Või kas oleme Nobeli kirjanduspreemia saajat kuulnud kurtmas, et üks või lausa kaks koma olid täiesti kohatud?

Veelgi humoorikam oleks muidugi, kui YIT nüüd enda peale nii vihaseks saaks, et koguni kohtusse pöörduks, või pankrotiavaldustega vehkima hakkaks.

Kuid nali naljaks. Mis selle naljaka sammu taga võib olla? YIT ise keeldus eile probleemi olemust lähemalt kommenteerima – las vaidlustuskomisjon otsustab, kõlas nende napp vastus. Äripäevani on jõudnud kuuldused, et üks YIT tegi küll odavama pakkumise, kuid lubas teisele kohale tulnud Nordeconile (kes pakkus tööde hinnaks 73 miljonit krooni) kasuks loobuda, kui viimane omakorda mõnest tööst YIT kasuks loobuks. Kuid see oleks liiga lihtne, isegi liiga reaalne skeem, et see päris elus naljakas tunduks. Või proovivad YITi advokaadid mingit uut, senitundmata nippi, kuidas riigilt raha juurde küsida? Või tahavad nad oma tegevusega poliitikuile puust ja punaselt ette näidata, kui rappa me riigihangete seadustega on võimalik jõuda?

Sest tegelikult on riigihangetega asi me riigis naljast kaugel. Kui veel mõne aasta eest olime Eesti riigis olukorras, kus ehitamist nõudvaid objekte oli sadu ja sadu, kuid raha polnud, siis nüüd on lõputud hangete vaidlustamised viinud riigi nii kaugele, et raha küll on, kuid see lihtsalt seisab. Meenutagem või Tallinn-Tartu maantee ehitamist. Ka Koidula piiripunkti puhul hakkab aina enam tunduma, et selle miljardikroonise suurobjekti valmimine võib määramatusse tulevikku edasi lükkuda.