„Seekord iseloomustas esitatud töid haruldaselt ühtlane tase, kust oli päris raske töid nominentide hulgast välja jätta. Poolnaljaga võib öelda, et head maastikuarhitektuuri ei kiputa märkama, sest enam riivavad silma ikka puudujäägid ja hädad. Seetõttu võib maastikuarhitekti sekkumine keskkonda olla päris delikaatne, kuid mõjuda väga hästi ning vahel võib üleküllus just kogumuljet ja ruumikogemust kahjustada. Sel korral hindasime ka ruumi psühholoogilist mõju,“ kirjeldab žürii tööd selle esimees Elo Kiivet.