Turvaline väljumine ruumidest ja hoonetest ohu korral

Alates 2013. aastast kehtib vastavalt Euroopa Liidu standardile nõue, mille kohaselt peavad kõik tulekustutid, kutsenupud, voolikukapid, esmaabi kastid, erivajadustega inimeste päästevahendid (kanderaamid, ratastoolid) ja tuletõrjepaneelid häire korral olema korrektselt valgustatud. Ehk siis kõikides tänapäevastes hoonetes tuleb juba projekteerimise faasis mõelda lisaks päästevahendite asukohale ka nende nõuetekohase valgustamise peale.

Samuti on eraldi veel olemas paanikavältimisvalgustid, mis ei ole küll kohustuslikud, aga mida kasutatakse rahvarohketes kohtades nagu ootesaalid, suured auditooriumid ja muud kogunemiskohad, kus ohu korralsüttivad valgustid hõlbustavad inimeste liikumist evakuatsiooniteede poole, vähendades seejuures segadusest ja piiratud nähtavausest tekkida võivat paanikat.

Nii nagu kõikide tuleohutusseadmete puhul nii kehtivad ka kindlad reeglid hädavalgustitele, kuidas ja milliste intervalliga neid kontrollida tuleb. Akudega valgusteid tuleb kontrollida iga kuu, testimaks nende töötamist juhul kui kaob elekter ehk kui tekib vajadus minna üle põhitoiteallikalt (vool) varutoiteallikale (aku). Selleks viiakse valgustid avariirežiimi (katkestatakse vool) ning veendutakse, et valgustid suudavad lülituda varutoitele ning põhitoite taastumisel jällegi lülituda varutoitelt põhitoitele. Kord aastas peab kõigile valgustitele tegema ka akude kontrolli ehk viima valgusti akutoitele (katkestama põhitoite) ja jälgima, et valgusti töötab ettenähtu tugiaja. Kõik need kontrolli- ja remonditoimingud tuleb dokumenteerida. Keskmiselt kestab ühe sellise valgusti (maksab umbes 40-50 EUR) aku ca 4 aastat peale mida tuleks aku välja vahetada.

Tegeleme igapäevaselt hoonete turvalisuse ja evakuatsiooniga seotud seadmetega ning avalike hoonete omanike ja haldajate nõustamisega. Paraku näitab meie kogemus seda, et isegi kui hoones on nõuetekohane evakuatsioonivalgustus ja tuletuvastussüsteem siis tihti ei pöörata avalikes kohtades piisavalt tähelepanu nende toimimise kontrollile ja hooldusele nii, nagu õigusaktid seda nõuavad. Peab ka kurbusega tõdema, et meil on siiani väga palju hooneid kus eelpoolmainitud süsteemi on paigaldatud ainult osaliselt.

Kui vaadata näiteks hädavalgustust, siis ainuüksi valgusteid võib leida ühest hoonest sadu. Regulatsioonide kohaselt tuleb neid kõiki (!) regulaarselt kontrollida, kuid tegelikkuses seda vajalikus mahus ei tehta. Selleks, et kõiki neid nõutud regulaarsusega käsitsi kontrollida, peaks igas suuremas avalikus hoones olema palgal vastava ala hooldustehnikud, kes ainult sellega tegeleksid. Niikaua kui hoonetes ei ole ohutussüsteemidel automatiseeritud kontrolli, tehakse järelevalvet osaliselt või puudulikult. Olukorras, kus võimalikust veast ei teata, ei saa seda ka kõrvaldada.

Juba aastaid on võimalik hoonetesse paigaldada ohutus- ja teavitussüsteeme, mis kontrollivad ennast ise ning koostavad raporteid kontrolli tulemustest. Keskakusüsteemi puhul on keskne akuseade valgustitega ühendatud ning sellises lahenduse kestavad akud ca 8 - 10 aastat. Võrreldes eelpool mainitud tavaliste akude peal töötavate valgustitega on keskakusüsteemi lahenduse soetamise maksumus ligemale 3 kord kallim ent samas hoitakse kokku pideva hoolduse ja akude vahetamise pealt. Peab ka tõdema, et üldjuhul kajastub valgusti maksumus tema töökindluses ja väljanägemises.

Kokkuhoiu eesmärgil üritatakse kahjuks tihti täita vaid miinimumi nõutud seadmete olemasolust, unustades kontrolli ja hoolduse sootuks. Õnnetuse puhul võib see aga tingida väga tõsiseid tagajärgi ning halvimal juhul maksta juba inimelu.