Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäituse “Liginull” avamisel toimunud vestlusringis otsiti vastuseid küsimustele, milline on Eesti hoonesektori panus kasvuhoonegaaside heitmetesse ja mida teha, et meie jalajälg vähenema hakkaks.

- Jüri Rass, kes on ehituse asekantslerina energiatõhususe teemadega tegelenud ministeeriumis alles aastajagu, tunnistas, et see on keerukas töö.
- Foto: Raul Mee, fotograaf
TalTechi hoonete energiatõhususe ja sisekliima professor Jarek Kurnitski ütles vestlusringis alustuseks, et kohe ajalooks saavad eesmärgid 20/20/20, mis asenduvad numbritega 45, 32,5 ja 32. Numbrid, millega edasi tööd tehakse, näitavad, et ühelt poolt peab tegelema kasvuhoonegaaside heitmega, teisalt energiatõhususega, mida mõõdetakse lõpptarbimise või primaarenergia kasutamisega ning kolmandaks taastuvenergiaga. “Euroopa Liit on valinud sellise kolmikjaotuse, et midagi toimuks kõigis sektorites – need kolm paralleelset meetmete plokki peaks viima selleni, et kõik töötavad samas suunas.”
Seotud lood
Eestis on aastaid püsinud arusaam, justkui plaatsoojusvahetid, eriti niiskustagastusega ehk ERV-tüüpi seadmed, ei sobi meie kliimasse. Levinud on hirm, et need külmuvad talvel ja ei ole energiatõhusad. See müüt pärineb ajast, mil turul levisid odavad ristvoolu vahetid, mille kasutegur oli madal ja automaatika olematu. Tänapäeval on see eelarvamus ajale jalgu jäänud.