Niinepuu: teedeehitus vajab 10 aasta pikkust plaani

2002. aastal jäi toonane Tartu linnapea meelde mehena, kes seisis vastu riigi plaanile tõmmata Tallinna–Tartu maantee ehitamine koomale. Aastal 2005 ütles sama inimene, et neljarajalist maanteed pole vaja. Polevat piisavalt andmeid ja liiklustihedus olevat liiga väike. Sellest ajast pärineb riigi traditsioon ehitada suuri taristuobjekte väikeste seibidena. Samal põhimõttel ehitati Nõukogude Eestis eramaja. Aastal üks punased tellised, aastal kolm natuke valgeid, viiendal aastal aknad, üheksandal teise korruse krohv jne. Võrdlus on mõistagi kohatu, sest majaehitus ei lõppenud reeglina kellegi surmaga. Põhimaanteede väljaehitamata jätmine aga tapab igal aastal kümneid inimesi.

Pettumus on olnud ka riigi teehoiupoliitika. Kokkuvõttes vaevab transporditaristu arengut sama haigus, mis kogu meie poliitilist planeerimisprotsessi. See on krooniline pika vaate puudus. Pärast rahastamise lahtisidumist kütuseaktsiisist on riigiteede hoiu rahastamise planeerimisprotsess faktiliselt eelarveaasta keskne. Võrreldes kütuseaktsiisi laekumisega näeme teehoiu finantseerimises vähem raha. Teede Tehnokeskus OÜ analüüsis on riigiteede akumuleerunud remondivõlga hinnatud juba kogusummas ligi 840 miljonit eurot. See summa suureneb mühinal.

Pika vaate puudus valitseb ka suurte maanteeobjektide planeerimises. Kui arenenud riigid vaatavad selliste objektide planeerimisel vähemalt kahe valimistsükli kaugusele, siis Eesti traditsiooniliselt nelja aasta kaugusele. Sellisesse ühe valimistsükli põhisesse vaatesse on sisse programmeeritud poliitiline kiusatus teha valik olemasoleva teedevõrgu säilitamise ja pikaajaliste investeeringute vahel. Mõlemad valikud on Eesti inimeste jaoks halvad.

Loe pikemalt Äripäevast.