Kuhu maandub tasakaalupunkt?

Samas ei saa olukorda Zibo kinnitusel nimetada otseselt ülekuumenemiseks ning aeg näitab, kas on tegemist uue tasakaaluga või mitte. “Peame omale aru andma, et Eesti on pisike riik, meil piiratud kapatsiteet ka ehitussektoris ning ilmselt on jõutud sellesse punkti, kus võimsus sektoris on hakanud ammenduma.” Kui hinnatõus jõuab ehituse turuhinda, on küsimus, kelle kasumi arvelt see tuleb ning kelle puhvrit sööma hakkab.

Zibo kinnitab, et kompromisse peaksid tegema ja ellu jääma kõik, nii tellijad, peatöövõtjad kui ka alltöövõtjad, ent ta mainib siiski eraldi, et tõenäoliselt ei saa uuenenud olukorras enam ka tellija liiga jäigalt oma hinnaraamides olla ja peab oma arusaamu kohendama.

Eelarveperiood annab ajaraami

Lähiajal ehitussektrotisse lisanduvaid riigiinvesteeringuid ei saa Zibo sõnul küll üle tähtsustada, aga kindlasti lisavad hinnatõusu ootust. Riiklikud investeeringud lähevad suures osas infraehitusse ning kui arvestada, et ehitussektori siseselt moodustab 20% elamuehituse ja 35% mitteelamuehituse kõrval ülejäänud osa just taristuehitus, on riigi investeeringutel paratamatult suur mõju.

“Lõppeval eelarveaastel on riik suhteliselt tagasihoidlikult esinenud, mis on ka eratellijate poolt hästi vastu võetud, neil on olnud julgust projekte menetelda, andes mingi kindluse, et hind on suhteliselt stabiilne,” jutustab Zibo.

Ent nüüd, kui riik hakkab usinalt teid ehitama, mõjutab see kindlasti kogu sektorit ning veidi riigi tegevus õli tulle valamist Zibo sõnul meenutab. “Samas peame ka endale aru andma, et taristuehitused kaetakse välisraha arvelt ja kui nendega viivitada, saab eelarveperiood läbi ja

jääme neist üldse ilma,” tõ- deb ta lisaks. “Kui riik oleks suuteline looma sektoris natuke pikemat visiooni ja investeeringute plaani, mis vähendaks kõikumist, oleks see minu arvates ainult tervitatav ja vajalik just selle pärast, et riik on vä- ga tähtis tellija turul.”

Loe ka  SEB: riik võiks ehitistesse investeerimisega oodata.