19. detsember 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ehkki Marsile ei lenda see kunagi, aitab maja uurida, kuidas ühendada kosmosetehnoloogias arhitektuur ja robootika ning kuidas arendada adaptiivset arhitektuuri Maa peal.

“Meil ei õnnestu praegu ette kujutada tulevikumaja,” usub Priit Kull, Tartu Ülikooli ja teiste teadusasutuste koostöös valminud Marsimaja projektijuht. Ta usub siiski, et eluruum peab sobima inimeste vajadustega ning küsimus on, kuidas tehnoloogia saab aidata meil kodusid mugavamaks teha. Ta meenutab, kuidas ta ise noor olles püüdis igal hommikul elutoaseina naabri poole lükata, et kitsukest elamist suuremaks teha. Toona see ei õnnestunud, ent kes teab, võib-olla tulevikumajades juba õnnestub.

Kulli ehitatud Marsimaja on juba näide sellest, kuidas eluruumi saab vastavalt vajadusele suuremaks muuta, sest teoreetiliselt saaks mitu majakarpi kokku ühendada. Kui vaid oleks rohkem Marsimaju valmis.

“Valgust me saame juba reguleerida nupust. On tehnoloogia edasi arendamise küsimus, kuidas teha elamine rohkem sobituvaks meie vajadustele.

Et näiteks, kui pere kasvab, ei peaks kohe kolima suuremasse majja, vaid keerame nuppu ja…”, ütleb Kull.

Sobiv näiteks kriisikolletesse Kuigi eluaseme simulaatoreid on ennegi tehtud, on eestlaste Marsimaja nendega võrreldes uudse lähenemisega, sest majale püüti anda ka maist mõõdet.

“Idee oli üritada uurida, kas on võimalik arendada transporditavat maja, mida saaks kasutada kriisikolletes. Sellist, mis oleks transporditav, pole varem tehtud,” ütleb Kull. Sellele viitab ka maja ametlik nimi, akronüüm SHEE ehk Self-eployable Habitat for Extreme Environments, iseavanev elamu ekstreemsetesse keskkondadesse.

Pikemalt loe kaasautori Liis Kängsepa artiklit Marsimajast detsembrikuu Ehitusest.