Peedu: Hankijale peab kriteeriumide osas jääma valik

Kõikides uue riigihangete seaduse eelnõu valmimise etappides on teemaks olnud ka hindamiskriteerium. Huvigruppide tagasiside näitab, et nii ettevõtjate kui ka hankijate endi seas ei ole ühist arusaama, kumb on mõistlikum, kas sihtida madalamat hinda või hankida väärtuspõhiselt ehk võitja määramiseks võetakse aluseks ka muid aspekte kui vaid hind, näiteks hilisemad hoolduskulud, töö tegemisel võtmetähtsusega isiku kogemus, olelusringi kulud vms.

Riigihanked ei hõlma üksnes ehitamist või projekteerimist, vaid sisuliselt kõikide asjade, teenuste ja ehitustööde ostmist. Kui näiteks projekteerimishangetel nähakse väärtuspõhist hankimist ainuõige lahendusena, siis ehitushangetel võib sõltuvalt hanke mahust ja objektist olla mõistlik rakendada kord madalama hinna kriteeriumit ja kord jällegi väärtuspõhist hankimist. Madalaim hind tohib riigihanke puhul olla ainukriteerium ainult juhul, kui hange on üheselt määratletud. Kui see nii ei ole, ütleb seadus, et siis peab hankija valima majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumi. Seega oleks ebaotstarbekas kunstlikult tekitada hindamiskriteeriume, kui olulised tehnilised tingimused on juba selgelt määratletud.

See, kas konkreetsel hankel on tõesti kõik üheselt määratletud, ei puutu seadusesse, kus on aastaid seisnud seesama tekst, et hankija peab eelistama majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumi.

Üle reguleerida pole vaja

Huvigruppidega oleme jõudnud ühise arusaamani, et pole vaja keelustada madalama hinna kriteeriumi kasutamist, vaid see tuleks ikka jätta hankija valikuks. Kvaliteeti aitavad parandada keskne hankimine, eriala juhendid, eelotsused ja hanketeates põhjendamiskohustus, kui majandusliku soodsuse hindamiskriteeriumi ei kasutata. Seadus ei saa ja ka ei tohi olla üle reguleeritud ning seepä- rast oleks asjakohatu nõuda, et väärtuspõhise hindamise kriteeriumid saaksid valdkonnapõhiselt reguleeritud riigihangete seaduses.