Katrin Horn alustab küsimusele vastamist selgitusega sõnade erinevatest tähendustest, mis viib ka ekslike arusaamadeni.
„Maksepoliitika, maksedistsipliin - sõnade mäng, millel sisu kardinaalselt erinev. Põhiliseks probleemiks on meie koostööpartnerite (alltöövõtjate) kohati ekslik arusaam teostatud tööde vastuvõtmisest, lepingus fikseeritud tähtaegade ja vahetähtaegade täitmise või mittetäitmise ja sellega lepingust tulenevate kohustuste ja riskide tõlgendamisest,” räägib Horn.
Nagu ikka, on tavapäraselt lepingus fikseeritud tööde maht, olulised vahetähtajad, tööde vastuvõtmise protseduur, akteerimise ja maksmise kord, ent Katrin Horni sõnul on põhiline asjaolu, mille vastu eksitakse see, et alltöövõtja esitab üheaegselt akti tööde vastuvõtmise kohta ja samal ajal ka arve.
„Protseduuriliselt käib asi nii, et tööd esitatakse ülevaatuseks ja siis esitatakse akt. Tellijal on õigus töö üle vaadata ja akt allkirjastada teatud aja jooksul. Allkirjastatud akt on arve esitamise aluseks ja maksetähtaeg hakkab lugema akti allakirjutamise hetkest. Enamasti eksitakse kahes valdkonnas - tööde maht on üle hinnatud või aktis on matemaatilised vead. Seega tuleb akti parandada ja eelnevalt esitatud arve ei vasta enam aktile. Kui see protsess on läbitud, siis pahatihti eeldab koostööpartner, et arve maksetähtaega loetakse esialgsest arve esitamisest alates,” selgitab Horn.
Ta märgib veel, et olulisim on aga levinud arusaam, et lepingus fikseeritud vahetähtaegade ja lõpptähtaegade eest trahvimine on kiusamine. „Samas kantakse alltöövõtu lepingusse üle peatöövõtu lepingus fikseeritud kokkulepped.
Veelgi enam, alltöövõtjate lepingutes kokku lepitud sanktsioonid on enamasti kordades väiksemad, kui meil endil peatöövõtjana. Kokkuvõtvalt võib öelda, et maksepoliitika on meie ettevõttes paigas, kuid me tõesti ei võta vastu puudulike alusdokumentide alusel esitatud arveid ja need ei lähe tasumisele.”