Lahjad ehitusnormid pärsivad kvaliteetkinnisvara
Buumi ajal käibele läinud väljend kvaliteetkinnisvara oli miski, mida kõik müüjad arvasid end müüvat ning kõik ostjad omavat. Nüüd tahavad asjatundjad anda sellele sõnale uue sisu, sest nende arvates on kvaliteet kinnisvaras täiesti mõõdetav suurus.
Tartu Ülikooli arendusprorektor Erik Puura möönab, et kvaliteetkinnisvara termin on ära lörtsitud ja uusarenduste asukoht, disain, läbimõeldus ja ehituskvaliteet on sageli küsitavad.
“On kummaline, et sõiduautot ostes on selle omadused kirjeldatud tavainimese jaoks isegi liigsena tunduva hulga parameetritega, ehitiste puhul aga – mida peamiselt ostetakse kogu eluks – pole seni jõutud üheselt mõistetavate kvaliteedinäitajateni,” ütles Puura. Tema sõnul on kinnisvara kvaliteet nii tervikuna kui ka erinevate kriteeriumite kaupa selgelt mõõdetav ja määratletav. Puura sõnul on panustanud sellesse ka Tartu Ülikool, mis pakub näiteks sisekliima hindamisindeksite mõõtmist ja seiret.
Nagu autotööstuses. Kui auto jupid saabuks teie koduuksele kastides, siis paljud inimesed poleks suutelised neist ühtki sõidukit kokku panema. Sama on kinnisvaraturul. Kui hoone osad või materjal muudetakse kuskil krundil majaks; kui tehnoloogiline järelevalve on kehval tasemel, on tulemus kehv olenemata sellest, et ehitis on marmorist, kullast või millest iganes, rääkis endine riigikoguliige, ajalehe Sirp teadustoimetaja Marek Strandberg.
Ta märkis, et näiteks Eesti majatootjad, kes omavad korralikku tootmisstandardit ning kus tootmisvõtted on jälgitavad, on eksportööridena väga edukad. Aga kui vaadata maapealseid ehitusi, on pilt tema sõnul sootuks teine.
Loe pikemalt 11. veebruari Äripäeva pbaer- või digilehest.
