4. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Tuues paralleeli arstiteadusest, võib vesilennukite angaaride taastamist võrrelda raske vähihaige terveks ravimisega,“ ütles 11 aasta jooksul angaare uurinud Tallinna Tehnikaülikooli professor Karl Õiger  ja lisas, et töö angaaride konstruktsioonidega pole veel läbi, sest remondi järel tuleb angaare mõistliku aja tagant mõõdistada, et jälgida nende käitumist ja teha järelhooldust.

Tänaseks on taastatud aastakümnetega pudedaks muutunud raudbetoonist koorikkatused, restaureeritud angaaride muud kandekonstruktsioonid ning tugevdatud kogu ehitist. Tulevasse muuseumisse on paigaldatud ka esimesed eksponaadid ning rajatud on unikaalne mereküttesüsteem. Hetkel jätkuvad vesilennukite angaaride sisetööd, millele järgneb muuseumi ekspositsiooni ülespanek.

Üheks taastamistööde suurimaks väljakutseks kujunes angaaride kuplitesse tekkinud pragude täitmine. Projektis eeldati konstruktsioonile ohtlike pragude mahuks 1,6 km, tööde käigus selgus aga, et pragusid on oluliselt rohkem – neid mõõdeti kokku 3,6 km. Nüüd on kõik praod metallvarrastega kinni õmmeldud ja täidetud spetsiaalse seguga. Kuplite alla on lisatud ka uus raudbetoonkiht, mis on taastanud nende tugevuse. Peale selle tugevdati angaaride kandekonstruktsioone Šveitsi tunneliehituses kasutatavate materjalidega. Spetsiaalset betooniremondisegu kulus 1200 tonni, mida Šveitsist transportis 50 raskeveokit.

„Seda laadi ja sellise mahuga töökogemust polnud Eestis kahjuks kellelgi, mistõttu toimusid reaalse ehitise seisundi hindamine, tööde kavandamine ning teostamine sisuliselt paralleelselt,” ütles Nordecon ASi juhatuse esimees Jaano Vink ja lisas, et vastavalt muutuvatele olukordadele tuli mitmeid kordi jooksvalt kohendada ka tööde läbiviimise protsessi ning materjale.

Taastamistöid raskendas fakt, et Taani inseneribüroo Christiani & Nielseni koostatud esialgne angaaride ehitusprojekt hävis Teises maailmasõjas. Seega tugineti taastamistöid planeerides välisvaatlustele ja laboriuuringutele, kuid mitmed ehitise konstruktsioonide sees peituvad vead tulid välja alles tööde käigus ning see sundis nii ehitajat kui projekteerijat korduvalt töövõtteid muutma.

Soome Inseneride Liidu esimees ja Tampere Ülikooli ehitusfüüsika professor Ralf Lindberg usub, et tulevikus hakkavad ehituse ja arhitektuuri üliõpilased üle kogu maailma käima Eestis rekonstrueeritud angaaridega tutvumas, sest see objekt kuulub vaieldamatult raudbetoonehitiste ajalukku.

Angaaride puhul on teadaolevalt tegu esimese nii suure raudbetoonist koorikkonstruktsiooniga kogu maailmas, sest need ehitati aastatel 1916-1917. Analoogilisi konstruktsioone hakati mujal maailmas rajama alles 1920-30ndatel aastatel. Vesilennukite angaarid on esimene hoone arengute reas, mis on võimaldanud rajada näiteks Sydney ooperiteatri Austraalias ja Pekingi olümpiastaadioni.

2012. aasta kevadel avatakse Lennusadamas üks Euroopa unikaalseimaid meremuuseume, mille väljapanekus on üle paarisaja suure eksponaadi. Muuseumikompleks kuulub üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide nimekirja, mille väljaarendamise investeeringute kava on kinnitanud vabariigi valitsus. Investeeringukava kaasrahastaja on Euroopa Regionaalarengu Fond EASi meetme “Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine” raames.

Fakte Lennusadama angaaride ehitusest:Kogu hoone elektriga varustamiseks kasutati kaheksat suurt elektrigeneraatorit ning talvel 40 diiselsoojapuhurit.

Tööde teostamise ajal veebruaris oli sisemise ja välimise temperatuuri vahe 40 kraadi.Põranda sarrust kulus 390 tonni.Hoone oli ümbritsetud 25 000 ruutmeetri koormakattega.Tõmbevöödel puhastati millimeeter haaval 19 000 jooksvat meetrit sarrust.Liivapritsiga pritsiti liiva 250 tonni.