Riik rajab sadade miljonite eest gaasikambreid

„Peamiseks soojustusmaterjaliks on vahtpolüstürool, mis seina kleebitakse ja üle krohvitakse. Juba ehitusplatsid ise on õõvatekitavad: vahtplast on ladustatud hoonete lähendusse, seinad on täiskleebitud krohvikihti ootavat valget plasti, inimesed on kodudes, palavusest aknad lahti. Säde või aknast heidetud sigaretiots on piisavaks sütikuks, rääkimata pahatahtlikkusest,“ kirjutab Strandberg.

Ta selgitab, et polüstürooli põlemisel tekkiv stüreen on tugev mürk, mis ka lühiajalisel kokkupuutel hingamisteedega inimese teise ilma saadab. „Vahtpolüstürool on aga odav materjal ja seetõttu langebki valik just sellele. Ohutust kasutamisest on aga asi kaugel, seda enam, et kasvuhoonegaaside kvoodiraha kasutustähtajad hingavad kuklasse ja sunnivad kiirustama-kiirustama-kiirustama,“ märgib Strandberg.

Reeglina on seina ja soojustuskihi vahel ka mugavusest ja materjalikokkuhoiust tulenev õhuvahe, mis toimib õhutoitena põlengu puhul. Tuleohutuse mõttes peaksid Strandbergi sõnul nii akende ümbrused kui korruste vahedki olema isoleeritud mingi tulekindla materjaliga, et krohvi all põlema süttinud polüstürool ei muudaks maja surmakambriks. "Ohutu ehitamisviis peaks aga plastikuplaadid hoidma ehitusplatsist kaugemal ning seinas ei peaks valendama rohkem kui sada ruutmeetrit katmata plastkasukat," lisab ta.

Praegu on Strandbergi arvates viimane hetk, et päästeamet avaks silmad selle ohuallika suhtes ja lisataks renoveerimisele ka selgemad ohutusnõuded, mis tulenevad polüstüreeni ohtudest.

„Raske öelda, kui paljud inimesed täna energiasäästu formaalse nime all kannatavad niiskuse ja hallituusseente tekitatud tõbede käes. Energiasääst on küll oluline, kuid selle nimel ei peaks kodanike elude ja tervisega riskima.

Majanduskasvu nimel suremine ei ole see väärtus, mille nimel elada,“ leiab Strandberg.