Eesti ettevõtja ehitas Lätis mõisa varemetest üles

Eesti piirist 20 kilomeetri kaugusel Svētciemsi külas asuvat mõisa on esmakordselt mainitud 1630. aastal, aga selle täpne ehitusaasta on teadmata. Valduste esimesed omanikud olid baltisaksa perekonna von Vegesackide esindajad, kellele kuulus Eestis ja Lätis mitmeid mõisu ja valdusi.

Esimese ja teise maailmasõja vahelisel ajal sai maakivist kompleksi omanikuks Läti riik ja sinna rajati hobusekasvandus. Pärast sõda kasutas mõisa kolhoos, aga nõukogude aja lõppedes jäid hooned tühjaks ning hakkasid kiiresti lagunema.

Aprillis 2019 Eesti ettevõtja Raimond Pärna eestvedamisel stardi saanud taastamistööde alguses olid hooned nukras seisukorras: kahest hoonest olid alles vaid seinad, kolmanda katus oli sisse varisenud ja lõhkus maakivist müüre.

Renoveerimistöö tõi objektil askeldanud pea kahekümnele inimesele mitmeid väljakutseid: muu hulgas langesid tööd koroonaaega. Et töötajad saaksid üldse piiri ületada, pidi taotlema eriloa.

Arhitekt Līga Treija rääkis, et 2500 ruutmeetril laiuvate hoonete korrastamine oli suur investeering. Mõisa päästmiseks tuli kasutada erinevaid praktilisi ja samas säästlikke lahedusi.

Töödel eelistati võimalikult kergeid materjale, mis võimaldasid säilitada ajaloolisi konstruktsioone. Treija sõnul laoti kahe maja teise korruse hävinud müürid bauroc-plokkidest ja kõigi hoonete katusekonstruktsioonide rajamisel kasutati liimpuitu.

Treija rääkis, et rekonstrueerimisel sai ta inspiratsiooni ja infot vanadelt fotodelt ja filmidest. Tänu sellele õnnestus näiteks peasissepääsu värav kujundada ajalootruult, ka katuse mustrimotiivid on analoogsed originaalidega.

Iga mõisa ruum on lahendatud nii, et sellel oleks vähemalt kaks erinevat funktsiooni. Peahoone 500 ruutmeetri suurune saal sobib näitusesaaliks, aga ka erinevate ürituste (pulmade, konverentside või etenduste) toimumise kohaks. Ka 1200 ruutmeetri suurusesse sisehoovi paigutatud elemendid on Treija sõnul paindlikud: nii lava, välikino ekraani kui ka ratastel lillepottide asukohta saab muuta.

Kuni 500 inimest mahutavas sisehoovis püüab pilke morsekoodi märgistusega sillutis. “Iga külaline saab ise nuputada, mis sõnumit siseõu kannab,” lausus Treija.

Et siseruumid oleksid paremini kasutatavad, muudeti katuse algupärast kuju ja lisati mõned aknad: nii muutus liikumine erinevate ruumide vahel hõlpsamaks. Siseruumid on külalistele avatud, seega võib igaüks minna ülemisele korrusele, istuda üksi või koos sõpradega aknalauale, olles samal ajal siiski kursis saalis toimuvaga.

Kuigi ees ootavad veel mitmed siseviimistlustööd, üüritakse hooneid juba praegu ürituste korraldamiseks: nii võõrustati möödunud suvel motohooaja avaüritusi, korraldati kontserte ja filmiõhtuid ning isegi kohalike talude turgu ning hooajarestorani.

Tulevikuplaanide hulka kuulub muu hulgas restoraniruumide ehitamine, tubade sisustamine ööbimiseks ja näitusesaali rajamine. Mõis asub Tallinna-Riia maantee ääres, seega soovitakse tulevikus pakkuda kehakinnitust teelistele, avada restoran. Alati ollakse avatud kohalike elanike algatustele.

Omanik Pärna kinnitusel oli tema missioon lagunenud hoone korda teha: see ülesanne on praeguseks täidetud, nüüd edasi on juba kellelgi teisel õige mõisakompleks üle võtta.