4. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Määrus toetab eelarve stabiilsust aidates paremini prognoosida tulevasi kinnisvarakulusid, eesmärk on maksimaalselt vältida järske üürihinna tõuse lepingutes. Standardsete lepingu tingimuste rakendamisel on tagatud, et üür ei muutu enam kui 3% aastas.

Määruse peamiseks positiivseks mõjuks on valitsuse hinnangul üürilepingute sõlmimisel läbirääkimistele kuluva aja vähenemine ning lepingute hilisema haldamise hõlbustamine. Lisaks võimaldab üüritingimuste standardiseerimine parandada üüritingimuste võrreldavust, sh erinevate üüripakkumiste võrdlemist üürniku poolt. Riigiüleselt peaks määrus tõsma tehingute läbipaistvust ja andma eelduse võrdlusanalüüsile.

Määruse rakendamine on riigile kohustuslik kõikides üürisuhetes, kus riik on üürnikuks, st mitte ainult RKAS-ga sõlmitud lepingutes. Samas ei kohusta määrus riigiasutusi kasutatavatest hoonetest ja ruumidest loobuma ning ruume turult turuhinnaga üürima, kuid kohustab üürile võtmise otsuse tegemisel lähtuma määruses sätestatud üldtingimustest.