EEEL: mõistame objektidelt minemajalutamise ühemõtteliselt hukka!

Ebaõnnestunud riigihanked võib EEEL hinnangul liigitada kaheks:

1. Hanked, mis ebaõnnestuvad tänu hankija poolt hanke ebapiisavale ja ebaprofessionaalsele ettevalmistamisele, olgu selleks siis puudulik projekt, keerulised hankekriteeriumid, ebaselged töövõtu piirid või liialt keeruline hankelepingu konstruktsioon.

Kuna hanketingimused on tihti vasturääkivad ja ebaselged, siis saadakse neist ka erinevalt aru. Esitatavad pakkumised pole seetõttu võrreldavad. Kuna hindamiskriteeriumiks on aga madalaim hind, siis kuulutataksegi võitjaks kõige odavama pakkumise teinud ehitusfirma, kellega hiljem sõlmitakse ehitusleping. Lepingu käigus selgub aga, et pooled on hanketingimusi erinevalt tõlgendanud ja algavad läbirääkimised projekti edukaks jätkamiseks vajalike muudatuste üle, mille vajadus ilmnes seoses ettenägematute asjaoludega. Kui hankijaga aga kokkuleppele ei jõuta, siis võibki see viia lepingust taganemiseni. Selliste juhtumite vältimiseks tuleks EEEL-i hinnangul korrastada ja kaasajastada seadusi, et seada ka hangete korraldamisele selgemad kriteeriumid ja täpsemad nõuded. Selles osas on EEEL seaduseloojatele oma konkreetsed ettepanekud ka  esitanud.

2. Hanked, mis ebaõnnestuvad tänu teadlikule alapakkumistele.

Selliseid juhtumeid ilmestab olukord, kus pakkuja läheb teadlikult alapakkumist tegema, lootuses et ehk õnnestub hiljem puudujääv summa tellijalt lisatööde arvelt juurde kaubelda. Sellist käitumist EEEL iseenesest mõista taunib.

Esineb ka juhtumeid, kus hinnapakkumine on koostatud selliselt, et esimesena tehtavate tööde hinnad on tunduvalt kõrgemad, kui projekti hilisemas faasis tehtavad ehitustööd, mis lubab oletada, et ehituse omahinna miinus on peidetud just ehituse hilisemasse järku. Varem või hiljem hakkab töövõtja tellijale väidetava hinnakallinemise osas tingimusi esitama ja kui selgub, et tellija pole kallinemisega nõus, siis akteeritakse seni tehtud tööd ja otsitakse võimalus lepingu lõpetamiseks. Kuna aga suur osa projekti kasumist oli peidetud hinnatabeli esimesse otsa, võib töövõtja vaatamata trahvisanktsioonidele lepingust kahjumita väljuda. Järelejäänud summadega pole võimalik enam objekti lõpuni ehitada ja kaotajaks jääb tellija. Selliseid juhtumeid tuleb käsitleda kui ehitusturu „solkimist“ ja selle vastu EEEL ka täie rangusega võitleb.

Kui  kirjeldatud kavaldamisega üritatakse pahatahtlikult tellijat tüssata  ning hiljem võetud kohustuste täitmisest keeldutakse, saab sellisele käitumisele olla vaid üks hinnang: selliste ehitajate koht ei ole riigihangetel!