25. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Oma artiklis "Odavaim pakkuja ei pea võitma" (ÄP 09.08.2010) juhib Agris Peedu rahandusministeeriumist tähelepanu majandusliku soodsuse kriteeriumile ning kutsub hankijaid üles seda võimalust rohkem kasutama.

Kas tõesti puhuvad ka selles majas uued tuuled!? Parandusena artikli pealkirjale olgu öeldud, et riigihangete seaduse (RHS) kohaselt hinnatakse ja võrreldakse pakkumusi (paragrahv 31 lg 4, paragrahv 50), mitte pakkujaid!

Igal hankijal tuleb esmalt kaalutleda, kas kasutada madalaima hinna või majandusliku soodsuse kriteeriumit. Madalaima hinna kriteeriumi kasutamine on lubatav ainult juhul, kui kõik hanke objektiga seotud kriteeriumid on hankedokumentides määratletud ammendavalt (RHS paragrahv 31 lg 3).

Reaalsuses on ammendavalt võimalik määratleda ostetavate asjade omadusi, kui tegemist on n-ö letikaubaga. Teenuste ja ehitustööde ostmisel esineb alati määramatust, mis tuleneb näiteks kolmandatest osapooltest või veel teadmata asjaoludest. Seega on teenuste ja ehitustööde hankimisel mitte ainult soovitatav, vaid kohustuslik majandusliku soodsuse kriteeriumi rakendamine.

Filosoofiliselt on RHSi sõnastus huvitav: kui valida on kahe võimaluse vahel, millest üks on majanduslik soodsus, siis teine on järelikult majanduslik ebasoodsus!

Samas ei saa väita, justkui maandaks majandusliku soodsuse kriteeriumi rakendamine üksikus hankes kõik selle hankega seotud riskid. Seaduse täitmine ehk majandusliku soodsuse kriteeriumi kasutamine peab olema absoluutne, et kujuneks vastav kultuur. See peab olema hangete poliitika. Ainult siis avaldab see mõju turule tervikuna.

Piltlikult öeldes tuleb madalama hinna nõudlus asendada kvaliteedi nõudlusega ning makromajanduse reeglite järgi tekib ka vastav pakkumine. Pelgalt pakkujate tahe pakkuda paremat kvaliteeti ei aita, kui see ei ole kliendi ootus. Rahandusministeeriumi andmete kohaselt on majandusliku soodsuse kriteeriumi rakendatud vaid 15% hangetest (aastatel 2007- juuni 2010).

Majandusliku soodsuse kriteeriumi kasutamine ei tähenda, et hind on ebaoluline ja hankida võiks iga hinnaga. Nagu ütleb RHS, peab hind olema mõistlik. Hinnakriteeriumi optimaalne osakaal majandusliku soodsuse hindamisel on pöördvõrdeline hanke objektiks oleva teenuse mõjuga investeeringu kogukulule ja tootlikkusele.

Kuna üksikutes hangetes mõistlike reeglite rakendamine ei mõjuta üldist olukorda, ootan rahandusministeeriumilt konkreetsemaid samme hankijate juhendamisel ja motiveerimisel maksuraha majanduslikult soodsaks kulutamiseks, mitte vastupidiseks.

Teine asjaolu igas hankes, mille objekt ei ole asjade ostmine, on hankijapoolne projektijuhtimine. Markantseim näide seisab Vabaduse väljakul. Arvatavasti ei ole hankijat, kel poleks hanke juhtimise saamatuse tõttu põhjust häbenemiseks. Hanke juhtimises pannakse liialt palju rõhku lepingutele ning loodetakse, et sanktsioonidest kubiseva lepinguga on võimalik panna "vastane" hernestele põlvili ja tropp suus vilistama. Miks on siis nii, et juristid ehitavad ja teerullid seisavad?

Maailmas on tendents lõimitud projekti tarne suunas, kus kõik osalised on huvitatud võimalikult soodsast tulemist ning saadav kasum jaotatakse poolte vahel. Autotööstusest saab tuua näiteid, kus timmitud juhtimise tulemusena puuduvad allhankijate lepingud sootuks. Loodan, et väärtuspõhine juhtimine jõuab ka ärapanijast eestlase mõttemaailma.