Kinnisvaraekskperdi Tõnu Toomparki sõnul on arusaamatu, miks tehinguandmetega kauplemine on tehtud ühe seltskonna eriõiguseks.
Tänase seisuga põhineb enamus kinnisvaraturu analüüsidest ja turuülevaadetest rohkemal või vähemal määral maa-ameti statistikal. Maa-ametis registreeritud tehingunumbrid on üldistatuna kättesaadavad maa-ameti veebilehel.
Üksikutele inimestele – maa-ameti litsentsiga kinnisvarahindajatele on kättesaadavad aga kõikide üksiktehingute andmed, kust nad näevad iga konkreetse tehingu objekti ja hinda, kirjutab Toompark oma blogis.
Viimased andmed peaksid olema avalikud ja kättesaadavad kõigile.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kinnisvaraturg on äärmiselt inertne ja ebaefektiivne turg, kus objektiivset turuinfot on raske leida. Riigi ülesanne võiks olla selle turu läbipaistvuse suurendamine seeläbi, et turuinfo avaldatakse laiemale seltskonnale. Seda eriti tänases keerulises olukorras, kus kinnisvaraturg vindub ja suur osa kartustest on otseselt seotud infonappusega.
Seda enam, et praegugi on tegelikult need andmed avalikud.
Iga kinnisvaraturu vastu huvitundja tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kelle käest andmed tegelikkuses kätte saab. Asjaosaliste seas ei ole saladus, et maa-ameti üksiktehingute andmed on tavapärane kaup, mis turul müüjalt ostjale liigub.
Arusaamatu on seejuures aga asjaolu, miks nende andmetega kauplemine on tehtud ühe seltskonna eriõiguseks? Miks ei võiks maa-amet neid andmed tasuta jagada? Või siis ise seda tulu saada, mida praegu litsenseeritud hindajad andmemüügist teenivad?
Maa-ameti tehingute andmebaas peaks üksiktehingute tasemelt olema avalik ja kõikidele tasuta või tasu eest kättesaadav. See muudab õhukese kinnisvaraturu läbipaistvamaks ja alandab turuosaliste riske nii ettevõtete, kui üksikisikute tasemel.
Seotud lood
Jätkusuutlikkus ja rohelisus ei ole enam ammu nišiteema, vaid eeldus, et tootmis- ja ehitusettevõte saaks üldse rahvusvahelisel turul kaasa rääkida. See tähendab, et tootjal peab olema täielik ülevaade nii materjalide päritolust, tootmisprotsessist kui ka sellest, mis saab toodetest pärast nende elukaare lõppu.