8. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tundub ehk veider mõte, kuna kaks aastat tagasi 80 tuhandeni küündinud ehitajate arv on täna langenud poole peale. Teisalt võib seda nimetada karmikäeliseks turu korrastamiseks, kus pinnale jäävad asjalikumad, professionaalsemad ja haritumad. Õppimine kui selline, on pikk ja aeganõudev protsess ja tänases olukorras on see hea investeering.  Täna õppima asudes  ja kolme aasta pärast lõpetades, on ehitusturg kindlasti taas tõusuteel  ja ebakindlus ehitamise suhtes hajunud. 

Olukord, kus igaüks, kes oskas haamrit käes hoida, nimetas end ehitajaks, tegi ka meie koolis õpetamise raskeks. Tekkis olukordi, kus tekkis tarvidus õpilasele selgitada, milleks on vaja teooria omandamist ja pikka,  põhjalikku praktika läbimist, kui ilma hariduseta töömees võis kohe hakata palka küsima. Ehitusbuumi kõrghetkel  läkis poisid koolipingist otse tööle ja paljudele tuli korduvalt meelde tuletada, et peale praktikat tuleb tulla tagasi kooli, et viimane  ära lõpetada ja saada haridust tõendav dokument.

Täna on asjalood teised ja hea praktikakoha leidmine ettevõtetes oluliselt keerulisem. Siinkohal pean tänama meie pika-ajalisi koostööpartnereid, kes jätkuvalt leiavad võimalust ja aega võtta oma meeskonda  õpipoiss ja panustada tulevikku. Tänane õppija on paari aasta pärast hinnatud oskustööline, kelle teeneid ühiskond jätkuvalt vajab. Vaadates kaugemale tuleb just täna koolitada ja õppida, et vältida olukorda, kus sirget müüri laduvad mehed tuleb riiki sisse importida. Viimane lahendus annaks tõuget uuele kriisile ja kui eelnevast  kogemusest midagi õppida, siis seda, et oma kvaliteetne töötajaskond ja jätkusuutlik areng viivad meid edasi.

Eelmine aasta oli kogu majanduses väga keeruline ja see mõjutab ka kooli. Kui 2008 aastani võis Tallinna Ehituskool uhkust tunda selle üle, et meie lõpetajate seas töötuid ei olnud, siis eelmisel kevadel lõpetanute kohta see tõdemus enam ei kehti. Samas on aja märgiks seegi, et  ligi 23% mullustest lõpetajates otsustas jätkata õpinguid ja kasutada masuaega teadmiste kogumiseks.

Meile tulnud tagasisides ettevõtetest nenditakse, et kui koondamisel jäävad sõelale kaks ühtviisi head töötajat, siis tööle jääb ikka see, kellel paber on taskus ja erialateadmised koolist omandatud.  Jõuan tagasi alguse juurde ja tõden veelkord, et tööjõu konkurentsis on haridus olulisem kui kunagi varem ja ka tulevikus vajame me häid Eesti ehitajaid.