Autor: Teet Reier • 3. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nagu näha jäi soov saada sisearhitektiks siiski peale. „Vanem vend küll ütles, et õpi ikka arhitektiks, need on suuremad tegijad ja omavad rohkem võimalusi, kui sisearhitektid,“ naerab Priit.

„Pigem olid mul kahtlused ja kõhklused hoopis teise elukutse eelistamisega. Nimelt olin koolipõlves pikalt mere ja purjetamisega seotud. Esimene kanne minu tööraamatus pärinebki purjelaevalt Juku, kus olin paar suve pootsmaniks, tööraamatusse aga kirjutati motorist.“

Arhitekt seljatas meremehe

Nii oligi Priidu sõnul ikka päris tõsine vaagimine, et kas Nahhimovi nimeline mereakadeemia Peterburis või Eesti Kunstiakadeemia.

„Samas meeldis mulle käeline tegevus ka. Keskkooli päevilt on meelde jäänud tööõpetuse õpetaja Alfred Raadik, Eesti laskurkorpuse veteran ja rahvatantsu fänn. Tema tundides sai nii mõnigi kord proovitud näiteks midagi restaureerida, või millegi muu põneva kallal nokitseda,“ meenutab Priit.„Raadikult on meelde jäänud ka selline ütlus, et sõda on kole asi ja sellest pole miskit rääkida. Nii ei teinudki ta sellest kunagi rohkem juttu.“Kunstiakadeemiast alates läks aga kõik oma loogilist teed pidi. „Lõputööks tuli mul luua ühe suure ehitusfirma objektile siselahendus. Kui ma olin sellega juba alustanud, tuli aga teine, hoopiski põnevam pakkumine. Selleks, et auga sellisest kitsikusest välja tulla, tuligi teha oma sisearhitektuuribüroo luua. Nii ei pidanud suurfirma tellimusest loobuma ja ise ka meelepärase loominguga tegeleda,“ räägib Priit.

Poolikut tööd näidata ei tohi

Tänaseks on sisearhitektuuribüroo „Joonprojekt“ tegutsenud juba viisteist aastat.

„Ühe kasuliku õppetunni sain ma kooli ajal, kui töötasin lepinguga Raul Vaiksoo arhitektuuribüroos R-projekt. Seal oli nimelt käimas remont ja mulle jäi ülesandeks koridorile uus väljanägemine anda,“ meenutab Priit.„Siis juhtuski selline asi, et Vaiksoo juhtus kord poolikut tööd kaema, ja see ei meeldinud talle teps mitte. Pärast, kui kõik oli kenasti valmis ta küll vabandas ja tunnistas tulemuse heaks.“Siit moraal, tunnistab Priit, et kunagi pole hea näidata tellijale poolikut tööd. Sest siis on massiliselt segavaid asju, heledad paberid põrandate kaitseks maas, pinnad tolmused jne. Siis tekibki tellijas kõigepealt tunne, et kohe tuleks midagi muutma hakata, ootamata ära korrektselt viimistletud lõpplahendust.“

Hind olgu tegija vääriline

Teine tarkus, mida Priit tunnistab olevat aastatega õppinud olevat see, et igal tööl on kindel hind. „Mäletan neid tegelasi, kes tulid mu juurde ja pakkusid, et teeksin mõnele poele odavalt sisekujunduse, et kuna on tegemist suure ketiga, siis saab teised poed pärast palju kallimalt teha.“

„Kui sa oled aga juba sellisele madala hinna teele kord juba asunud, siis pärast on seda nn õiglast ehk siis kõrgemat hinda juba raske, kui mitte öelda võimatu tellijalt kätte saada. Ja kui töö tehtud, võib sama jutuga järgmise sisearhitekti juurde jalutada,“ arutleb Priit.Üks suuremaid töid, mida Priidul on tulnud teha, on seotud Saku õlletehasega ja sealsete nõukaajal ümberehitatud ruumidele kunagise välimuse tagasiandmisega. „Selle töö juures oli kõvasti vaeva allikmaterjalide leidmisega, et saada arhiividest kätte näiteks vanu fotosid, pidi kohati kurja vaeva nägema. Aga eks see vaevanägemine tasus end ära ka, palju piltidel sisalduvat infot sai hiljem ära kasutada ruumidele värske välimuse andmisel. Näiteks sai vanade fotode järgi taastatud kunagised maalitud seinaornamendid ja säilinud trepikäsipuu jupi järgi tehtud uued. See üks jupp käsipuud oli ka säilinud tänu sellele, et vasekrattidel polnud õnnestunud seda minema tassida, kuna sinna oli mingi mostrum külge kruvitud,“

Ka Eestis on arenguruumi

Seda, et Eestis oleks ühel sisearhitektil kitsavõitu, Priit ei arva. „Olen ikka vaadanud neid noori geeniusi, kes ütlevad, et neile on Eestis kitsaks jäänud ja tuleb oma ideedega laia maailma vallutama minna. Mõne aja pärast jõuavad nad aga pea kõik kodumaale tagasi.“

„Olen öelnud, et kui ma oleksin ise omal ajal näiteks Euroopa tee jalge alla võtnud, siis ma ilmselt mõnes arhitektuuribüroos enam laua alt kustutuskummipuru korjama ei peaks, ehk oleks mind selle aja peale juba rööpjoonlaua või millegi enama juurde lubatud,“ muheleb Priit. „Selge on aga see, et seal tippu tõusmiseks tuleb läbida vägagi pikk astmestik.“