4. märts 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui eraldiseisvate kaubanduspindade omanikud on pidevalt üürilevõtjate surve all ning on olnud sunnitud üürihindu langetama juba kuni poole võrra, siis suured kaubanduskeskused toimivad suisa vastupidiselt, tõmmates magnetina raskel ajal enda üürnikeks ettevõtjaid, kes varem pidasid otstarbekaks eraldiseisvat poodi pidada.

Kaubanduskeskusesse üürnikuks saamine on aga omaette kunsttükk, kuna keskustel on tehtud investeeringute suurusele vastav kontseptuaalne põhjalikkus, mis paljud ettevõtjad lihtsalt ukse taha jätab. Samal ajal võtavad kaubakeskused avasüli vastu ettevõtjad, kelles nad ise lisaväärtust näevad ja sellistele kaupmeestele ollakse valmis ka keskmisest madalamat üürihinda pakkuma.

Kesklinnas paiknevate kaubanduskeskuste üürihinnad on jätkuvalt 20-50 eurot (310-780 krooni) ruutmeetri kohta ning linna südames paiknevates keskustes on siiani isegi trend pigem üürihinna tõusule.

Küll on kaubanduskeskustest kadunud grupp ettevõtjaid, kes majandustõusu ajal otsustasid lihtsalt midagi müüa äri tegemise eesmärgil. Sellised õnneotsijad, kes ei suutnud määratleda enda sihtgruppi ning konkretiseerida tootesortimenti, pole kadunud aga ainult mitte kaubanduskeskustest, vaid ettevõtluskeskkonnast üldiselt. Küll aga on kaubakeskuste klientideks saamisest huvitatud paljud selge visiooniga kaupmehed, kelle jaoks on mõne magistraali ääres eraldiseisval ülisuurel pinnal opereerimine muutunud liiga kulukaks.

Kuna jaekaubanduse käive üldiselt on langustrendis, hakkab loomulikult see lõpuks tunda andma ka suurte kaubakeskuste omanikel, ent vähemalt siiani on nad pigem suutnud oma positsiooni ja konkurentsivõimet turul parandada, kuna kadunud ja kadumas on hulk väiksemaid kaupmehi, kes varasemalt siiski osa klientuurist kaubakeskustest eemale peibutasid.