Viimaks saab ära vajunud ehitiste probleem lihtsa lahenduse

Põhjus, miks meie linnapildis nii palju ära vajunud hooneid ja rajatisi on, seisneb ilmselt selles, et ei ole olnud piisavalt head lahendust probleemide likvideerimiseks. Erinevaid võimalusi küll leidub, kuid need on ajamahukad ja igapäevaelu häirivad. „Väga palju probleeme on buumiaegsete, 2007-2008. aastatel ehitatud majadega,“ sõnab Uretek`i juht Roman Reiner-Latõšev. Peamine põhjus seisneb aluspinnastes, mis on jäänud korralikult tihendamata ja nüüd on tulemus vajuvate vundamentide, põrandate ning taristute näol käes. 

Aluspinnase vajumise reedavad praod.

„Kui põranda ja liistu vahele tekib vahe, on juba probleem,“ selgitab Reiner-Latõšev, kelle sõnul viitab igasugune pragu sellele, et konstruktsioonis on tekkinud nihked või liikumised. Ja sellisel juhul peaks kohe ka spetsialisti poole pöörduma. Mida aeg edasi, seda suurem kahju tuleb. Reiner-Latõšev toob näiteks ühe korterelamu, mille põrandad on ajapikku ligi 4 cm vajunud. Selle tulemusel on kuuel esimese korruse korteril seinad rebenenud keskelt lahti nii, et magamistoast on võimalik näha otse suurde tuppa.

Mida sellisel juhul teha, kui remont ei ole enam lahendus? „Esmalt tuleks vajumise põhjus likvideerida ehk aluspind tihendada,“ räägib Reiner-Latõšev. Tüüpiline viga on see, et valatakse vajunud põrandale lisa kiht segu, mille tulemusel tõuseb pinnasele rõhuv kaal ja vajumine hoopis intensiivistub. Eriti hull lugu on aga põrandaküttega hoonetes. „Põrandaküttetorustik ei ole ju vedru, mis vajumisele järele annab, mingil hetkel see lihtsalt katkeb,“ räägib ta. Tihti hakataksegi probleemiga tegelema alles siis, kui asi on tõeliselt hapu.

Uretek`i tehnoloogiaga saab need probleemid nüüd lihtsalt lahendada.

Suur samm edasi on ka see, et tulemus jääb püsima. Reiner-Latõsevi sõnul algab kõik materjalist – geopolümeerist. Ligi 30 aastase töö ja arenduse tulemusena on jõutud täiesti unikaalse geopolümeervaikude seguni, mille paisumisomadust saab aluspinnaste kandevõime parandamiseks kasutada.

Materjal on nii võrd püsiv, et ei lagune ei vees, kemikaalide toimel ega ka aja vältel. Mistõttu pole ime, et mujal maailmas on see väga hinnatud ka tammide ja sildade aluspinnaste tihendamisel. Geopolümeeriga on pinnaseid võimalik parandada kuni 13 meetri sügavusele.

„Kliendi jaoks on kogu tööprotsess muutunud väga mugavaks, saame aluspindu tihendada põrandaid lõhkumata ja nii, et ka kogu mööbel jääb omale kohale,“ räägib Reiner-Latõsev.

Materjal süstitakse pinnasesse läbi 12-15 mm aukude, sisetingimuses läbi parketi või siis plaaditud põrandal võimalusel tavaliselt vuugivahele. Esmalt täituvad kõik tühimikud ja see järel hakkab pinnas tihenema. Lõpuks liigub geopolümeer väiksemat vastupanu teed üles, mistõttu on välitingimustes võimalik ka üleliigne vesi pinnasest välja ajada. 

Geopolümeeri käsitlemine nõuab erioskusi.

Kui esmapilgul võiks tunduda, et vaja on vaid head materjali ja protseduur ise on lihtne, siis Reiner-Latõšev lükkab selle kohe ümber. Geopolümeer nõuab tema sõnul tohutut käsitlemisoskust. Et pinnasesse jõuaks õige kogus materjali, peab kogu tööprotsess toimuma kindlal intervallil. Kui midagi valesti läheb, siis hiljem seda enam parandada ei ole võimalik.

Tänu 30 aastasele töökogemusele on nad suutnud vigu vältida, kuid selleks on tehtud väga palju eeltööd. Kogu protsessi kontrollitakse ka laseritega. Reiner-Latõševi sõnul on mitmeid ebaõnnestumise näiteid võimalik tuua endiste Ureteki töötajate katsetustest analoogset teenust pakkuda. „Luuakse mingisugune geopolümeeri sarnane materjal, kuid käsitleda seda ei suudeta,“ räägib ta. Olulist rolli mängivad siin just tehnilised lahendused. Sarnast teenust pakutakse ka vahuga, kuid viimane on üsna kontrollimatu materjal. Geopolümeeri puhul hilisemat järelpaisumist või mahukahanemist karta ei ole vaja.

Vajunud ehitised tõstetakse ja stabiliseeritakse.

Paljudel juhtudel tekitab aluspinnase vajumine väga suuri liikumisi ka ehitise konstruktsioonis. Mistõttu tuleb lisaks pinnase tihendamisele ka ehitist ennast (või põrandaid) tõsta ja stabiliseerida. Kui suurt raskust on võimalik tõsta? Seda Reiner-Latõšev välja tuua ei oska, kuna vastavat katset ei ole olnud vaja teostada, kuid näiteks raudteesilla tugipostide stabiliseerimisel ning tõstmisel arvestati kaaluga kuni 200 tonni ruutmeetrile.

Ja reaalsuses kulgeb ka see tööprotsess üsna kiirelt ja valutult. Vaja on vaid kindlaks teha, kas hoone või rajatis tõstmisele vastu peab.

Laohoonetes uuestiloodivad ja stabiliseerivad nad põrandaid nii, et ka riiulid koos kaubaga jäävad puutumatult omale kohale. Parima tulemuse saavutamiseks on tõstetava pinnase koormamine raskusega hoopis vajalik. Ehk kogu loomulik raskus, mis antud kohas tavapäraselt asetseb, mitte ei või vaid peabki sinna jääma kogu tööprotsessi ajaks.

Kui suur on inimeste huvi juba antud teenuse vastu? Reiner-Latõševi sõnul on tehnoloogia väga hästi vastu võetud, mitmed vajumise probleemid on ka juba lahenduse saanud. „Paljud muidugi ei suuda uskuda, et selline võimalus nüüd olemas on,“ sõnab ta.

Esimesed katsed geopolümeeriga vundamentide stabiliseerimiseks ja pinnaste parandamiseks tehti juba 1980. aastal. Senini on tehnoloogiat pidevalt täiustatud ning tänaseks on Soomes loodud Uretek Worldwide Oy`st kasvanud välja rohkem kui 50 riigis tegutsev geotehnilistele inseneritöödele spetsialiseerunud töövõtjate võrgustik. Uretek Worldwide`i täisomandatud tütarettevõtted asuvad Soomes, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Hiinas.

Tehnoloogiat on peamiselt rakendatud erinevates elu-, äri-, ja avalikes hoonetes, maandumisradadel, muisuskaitselistes hoonetes, maanteedel, raudteedel ja muud tüüpi taristutes.