Kuivõrd erinõuded on laiali paljudes erinevates aktides, selgus sageli alles hankevaidluse tulemusel, et hankes sisalduva tegevuse tarvis on nõutav spetsiifiline eriregistreering. Olgu selleks siis biotsiidiseaduses nõutud MTR registreering või muu erinõue. Selliselt meenutasid ehitushanked kohati juba ettenähtamatut „registreeringujahti“, kus spetsiifilise erinõude vajadus tuvastati lõplikult alles vaidlustuskomisjoni otsusega.
1. jaanuaril jõustunud RHS § 41 lg 3 muudatuse eesmärgiks oli probleemi lahendamine. Muudatussõnastuse kohaselt juhul, kui hankelepingu käigus sooritatavatele tegevustele tulenevad õigusaktidest erinõuded, peab hankija juba hanketeates ära nimetama, millised registreeringud, tegevusload vm erinõuete on pakkujatelt konkreetses hankes nõutavad. Seega on fookus üheselt hanketeates toodul.
Eelnõu väljatöötanud rahandusministeerium on andnud siin tõlgenduse, et hankija peaks nüüdsest kontrollima üksnes neid erinõudeid, mida ta on hanketeates nõudnud. Hankes osalev ettevõtja peaks seega juba hanketeatest üheselt teada saama, milliseid registreeringuid ja tegevuslube peab ta omama, et hankes pakkujana kvalifitseeruda.
Kuigi § 41 lg 3 uue sõnastuse osas vaidlustuspraktika teadaolevalt veel puudub, on ministeeriumi antud tõlgendus mõistlik ning seda toetab ka sätte tekst. Jõustunud muudatus peaks riigihangetes osalevatele ettevõtjatele tagama senisest suurema õigusselguse ning aitama vältida üllatusi.
Sätte rakendamisel praktikas võib tekkida olukord, et hankija jätab hanketeates konkreetsete erinõuete loetelu lahtiseks ja sätestab üksnes ebamääraselt, et pakkujal peavad olema kõik hankelepingu täitmiseks õigusaktides nõutud registreeringud ja load. Sellisel juhul oleks soovitav pöörduda koheselt hankija poole ja taotleda nõutavate erinõuete konkretiseerimist hanketeates.
Artikli autor on Marko Mehilane, advokaadibüroo Entsik & Partners vandeadvokaat ja partner