Kuidas muuta energiasääst ärivõimaluseks?

Energiasäästu meetmete elluviimiseks nõutava omafinantseeringu puudumine ning asjaajamise keerukus on kaks peamist põhjust, miks vaatamata suurtele energiaarvetele ei ole tarbijad energiasäästu võimalusi väga palju kasutanud, kirjutab advokaadibüroo Glimstedt energiaõiguse jurist Moonika Kukke Äripäeva portaalis toostusuudised.ee.

Eestis on praegu ainus tõsisemalt võetav võimalus energiasäästumeetmed tarvitusele võtta ja tulevikus seeläbi energiakulusid kokku hoida kortermajadel, kus tegutsevad aktiivsed korteri- või elamuühistud või korteriomanike ühisused.

Kortermajad saavad võtta KredExi käenduse toel pangast vajalikku renoveerimislaenu ning taotleda KredExilt erinevaid energiasäästu toetuseid, mille suurus jääb renoveerimisprojektide korral vahemikku 15-35% ja energiaauditite ning ekspertiiside korral 50% juurde. Siiski peab märkimisväärne initsiatiiv ning omafinantseering tulema kortermaja korteriomanike endi poolt. Ka „Energiasäästu sihtprogrammi 2007-2013“ äsjaavaldatud ülevaates tõdetakse, et energiateenuste turg Eestis on väheaktiivne.

Kuidas aga aidata avalik- või erasektor selleni, et tõepoolest igaüks, kuni üürniku ja rentniku tasandini välja saaks vähemalt reaalse võimaluse ise midagi energiakulude kontrolli all hoidmiseks ära teha? Selle kohta võib hea näitena tuua Suurbritanniast, kus valitsus esitas 2010. aasta detsembris parlamendile seaduseelnõu, millega kavatsetakse luua nn rohetehingu, ehk „The Green Deal“ sõlmimise võimalus. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on KredExi pakutava analoogiga, kuid tegelikult on rohetehingul olulised erisused, mis peaksid kaasa tooma, et energiasääst ei ole enam luksuskaup väljavalitutele.

Kavandatav Briti rohetehingu regulatsioon annab erasektorile võimaluse pakkuda nii kodu- kui äritarbijatele, kelleks võivad olla ka üürnikud, rentnikud, äriühingud, energiasäästumeetmeid ilma tarbijapoolse algse omafinantseeringuta. Süsteem näeb ette, et energiasäästu saavutamiseks tehtud kulud jaotatakse kindlaksmääratud perioodi tagasimakseteks, mis lisatakse ühe reana tarbija energiaarvele. Energiasäästu tagasimakseid käsitletakse sarnaselt energiaarvele märgitud teiste tasudega, mis tuleb tasuda energiamüüjale. Energiamüüja omakorda maksab saadud energiasäästu osamaksed edasi rohetehingu teisele poolele, kelleks võib olla näiteks energiateenuse osutaja või finantsasutus või mõni muu investor.

Selleks, et energiasäästu projekt kvalifitseeruks rohetehinguks, peab see vastama  kahele tingimusele ehk nn kuldreeglile. Esiteks peab energiasäästuga saavutatav energiakulude kokkuhoid olema suurem või võrdne energiaarvele lisatava säästumeetmete tagasimakse osaga, teiseks peab säästumeetmete kogumaksumuse tagasimakse periood olema lühem, kui abinõude endi eluiga. Kuldreegli kohaselt on eesmärk selles, et tarbija ei tunnetaks täiendavat finantskoormust, vaid peaks igakuiselt arvestama kas seniste või väiksemate energiaarvetega.

Kodutarbijatele on rohetehingu mudel soodne mitmel põhjusel. Esiteks ei ole vaja omafinantseeringut, teiseks ei suurene igakuine kommunaalteenuste kogutasu, kolmandaks teeb kogu asjaajamise keegi teine ära, neljandaks on vähenenud soojakadude tõttu kodus soojem ja viiendaks ei ole tegemist mitte inimesega seotud laenuga, vaid tarbimiskohaga seotud kohustusega, mis läheb üle igakordsele kasutajale/omanikule. Äritarbijate kasu selle mudeli puhul seisneb eelkõige selles, et nad saavad raha, mis muidu tulnuks energiasäästumeetmetesse paigutada, investeerida teistesse projektidesse.

Eestis pakutav KredExi lahendus erinebki brittide rohetehingust selle poolest, et toetuse saamiseks õigustatud isikute ring on Eestis kitsalt piiritletud kortermajadega, Suurbritannias soovitakse aga anda igaühele võimalus võtta kasutusele energiasäästu meetmed. Teine suur erinevus seisneb selles, et KredExi võimaluste kasutamisel peab ühistu või ühisus ikkagi ise vedama kogu protsessi ning omama ka omafinantseeringut, seevastu Suurbritannias on võimalik neist kahest põhitakistusest rohetehingu puhul üle saada.

Briti rohetehing hõlmab endas mitmeid etappe. Kõigepealt selgitatakse välja tarbija huvi rohetehingu sõlmimise vastu, kusjuures selles etapis ei teki tarbijal tehingu sõlmimiseks mingisugust kohustust. Sellele järgneb tarbimiskoha akrediteeritud energiaaudit, mille käigus kaardistatakse sobivad abinõud energiasäästu saavutamiseks. Seejärel selgitatakse välja, kas rohetehing vastab ülalkirjeldatud finantseerimise kuldreegli kahele tingimusele, milleks tuleb koostada kalkulatsioon tagasimaksete suuruse ja kestuse kohta. Kui tarbija on tööde sisu, maksumuse ning tasumise korraga nõus, siis liigutakse edasi tööde teostamise juurde.

Tööde tegemisele on ette nähtud kvaliteedinõuded ning töödele antakse ka garantii. Peale tööde lõppu alustab energia müüja energiaarvete alusel energiasäästumeetmete osamaksete sissenõudmist ja ikka selle põhimõtte järgi, et ühele arvele kantud energiasäästukulud ei tohi olla suuremad, kui oleks olnud enne tööde tegemist esitatud energiaarve. Kui tarbimiskoht enne järelmaksu lõppu võõrandatakse või antakse teise isiku kasutusse, siis läheb maksete tasumise kohustus uuele tarbijale üle. Sellisest kohustusest tuleb uut tarbijat kindlasti ka teavitada.

Rohetehingu kontseptsiooni peetakse Suurbritannias revolutsiooniliseks energiasäästu programmiks, millel on mitmetasandilised eesmärgid. Esiteks soovitakse võimaldada kodu- ja äritarbijatele juurdepääs energiasäästu meetmetele, mis ilma programmita ei pruugiks muidu võimalik olla. Seejuures on teravdatud tähelepanu alla võetud kaitsetud tarbijad, vanurid, puuetega inimesed, suurpered jne.

Teiseks loodetakse programmiga aidata kaasa majanduse elavdamisele, kuna rohetehingute turuletulek tähendab uusi töökohti ja ärivõimalusi nii energiaettevõtetele, ehitus- ja eritööde tegijatele kui ka finantsasutustele. Kolmandaks soovitakse energiasäästu teel vähendada riigi poolt õhkupaisatavaid CO2 koguseid ja täita riigi kliimaeesmärgid.

Esimeste rohetehingute sõlmimiseni loodetakse Inglismaal jõuda juba järgmise aasta kevadel, milliseks ajaks peavad olema vastu võetud vajalikud õigusaktid ning tegutsema turul ka tarbijatele rohetehingu pakkumisest huvitatud osapooled.

Ka Eesti võiks kas avaliku või erasektori eestvedamisel kaaluda sarnase rohetehingu turuletoomist.