11. mai 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas riigihangete "registreeringujaht" on läbi?
Ehitusvaldkonna riigihangetes on viimastel aastatel olnud sagedased juhtumid, kus soodsaima pakkumuse esitanud ettevõtja jääb hankelepingust ilma vaid seetõttu, et tal pole olnud kõiki registreeringuid ja tegevuslube.
Aasta alguses jõustunud riigihangete seaduse (RHS) muudatus peaks „registreeringusegaduse“ riigihangetes lõpetama.
Nimelt nägi varem kehtinud RHS ette, et hankija peab kvalifitseerimisel kontrollima, kas pakkujal on kõikide hankelepingu alusel teostatavate tegevuste jaoks olemas õigusaktides nõutud registreeringud ja tegevusload. Vaidlustuspraktikas sättele kujunenud tõlgenduse kohaselt ei omanud tähendust asjaolu, kas need erinõuded on hanke alusdokumentides loetletud või kui suure osa vastav tegevus hanke mahust moodustab.
Teisisõnu, kui pakkujal puudus mis tahes hanke käigus sooritatava tegevuse tarvis õigusaktis nõutud registreering, tegevusluba või atesteering - olgu tegevuse mahuks kas või 0,1% tööde kogumahust -, tuli pakkuja kvalifitseerimata jätta ning ta jäi hankest kõrvale.
Kuivõrd erinõuded on laiali paljudes erinevates aktides, selgus sageli alles hankevaidluse tulemusel, et hankes sisalduva tegevuse tarvis on nõutav spetsiifiline eriregistreering. Olgu selleks siis biotsiidiseaduses nõutud MTR registreering või muu erinõue. Selliselt meenutasid ehitushanked kohati juba ettenähtamatut „registreeringujahti“, kus spetsiifilise erinõude vajadus tuvastati lõplikult alles vaidlustuskomisjoni otsusega.
1. jaanuaril jõustunud RHS § 41 lg 3 muudatuse eesmärgiks oli probleemi lahendamine. Muudatussõnastuse kohaselt juhul, kui hankelepingu käigus sooritatavatele tegevustele tulenevad õigusaktidest erinõuded, peab hankija juba hanketeates ära nimetama, millised registreeringud, tegevusload vm erinõuete on pakkujatelt konkreetses hankes nõutavad. Seega on fookus üheselt hanketeates toodul.
Eelnõu väljatöötanud rahandusministeerium on andnud siin tõlgenduse, et hankija peaks nüüdsest kontrollima üksnes neid erinõudeid, mida ta on hanketeates nõudnud. Hankes osalev ettevõtja peaks seega juba hanketeatest üheselt teada saama, milliseid registreeringuid ja tegevuslube peab ta omama, et hankes pakkujana kvalifitseeruda.
Kuigi § 41 lg 3 uue sõnastuse osas vaidlustuspraktika teadaolevalt veel puudub, on ministeeriumi antud tõlgendus mõistlik ning seda toetab ka sätte tekst. Jõustunud muudatus peaks riigihangetes osalevatele ettevõtjatele tagama senisest suurema õigusselguse ning aitama vältida üllatusi.
Sätte rakendamisel praktikas võib tekkida olukord, et hankija jätab hanketeates konkreetsete erinõuete loetelu lahtiseks ja sätestab üksnes ebamääraselt, et pakkujal peavad olema kõik hankelepingu täitmiseks õigusaktides nõutud registreeringud ja load. Sellisel juhul oleks soovitav pöörduda koheselt hankija poole ja taotleda nõutavate erinõuete konkretiseerimist hanketeates.
Artikli autor on Marko Mehilane, advokaadibüroo Entsik & Partners vandeadvokaat ja partner
Autor: Advokaadibüroo ENTSIK & PARTNERID ehitusõiguse blogi
Jaga lugu 
Liitu Ehitusuudiste iganädalase uudiskirjaga, et ükski oluline teema valdkonnas ei jääks märkamata.
Ehitusuudised.ee toetajad: