Paarikümne aastaga on sarnaselt koolidega Eesti lasteaedade arhitektuur oluliselt muutunud. Nõukogude perioodi tüüplasteaedadega võrreldes lähtutakse mitte täiskasvanute pragmaatilisest “tervislikust, vastupidavast ja kergesti hooldatavast” maailmapildist (loe: lapsele väga igav ja võõrastav keskkond), vaid hoopis pakkuda rõõmsat ning unistuslikku lapsepõlve.