Eesti tööstusettevõtetes valitseb krooniline puudus keevitajatest. Miks? Kas keevitaja tööd peetakse "rumalaks" tööks? Eksperimendi korras saatis Töötukassa ajakirjaniku keevitaja tööd proovima.

- Töö algab planeerimisest.
- Foto: Genius Media
“Keevitamine on kunst.” Selline väide seisab Hansavest koolituskeskuse suvepealinnas asuva kontori riiulil oleval, kingituseks valmistatud metallplaadil. Sellena võib keevitaja tööd tõesti võtta, sest sellest, et kaks metalli lihtsalt säristades kokku lasta on hea keevitaja puhul asi küll kaugel. Tõsi, säristada tuleb ka, kuid seda tuleb teha õigesti, sageli lausa veatult. Aga mida see töö siis endast veel kujutab?
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Veel mõni aasta tagasi tähendas päikesepaneelide omamine sirgjoonelist äriloogikat: toodad elektrit, tarbid ise ning ülejäägi müüd hea hinnaga võrku. Täna on olukord energiaturul muutunud. Taastuvenergia tootmisvõimsusi on lisandunud omajagu ning päikeselistel tundidel tekib võrku suur ületootmine, mis surub börsihinna madalaks või isegi negatiivseks. Seetõttu on akusalvestid muutumas nii ehitus- kui ka põllumajandusettevõtete jaoks üheks olulisemaks investeeringuks energialahendustes.