Autor: Imre Leetma, Eesti Betooniühingu juhatuse esimees • 6. aprill 2022

Venemaa sõda Ukraina vastu on pöördumatult muutmas meie elu. Teadmata, millega see lõpeb, on selge, et me ei ole veel kõiki selle konflikti põhjustatavaid muutuseid näinud ega tundnud.

Ometigi on selge üks: ehitamine kui üks inimühiskonna arenguks vajalikke alustegevusi jätkub. Ning betoonehitusel on selles maailmas veelgi kindlam roll täita. Sõjategevus Ukrainas tuletas jälle kolme põrsakese majaehitamise muinasjutu teravalt meelde – miks on vajalik ja mõistlik kivimaju ehitada.

Üldistatult on meil korraga käsil neli kriisi: sõda Euroopas, inflatsioon, rohepööre ning jah, muidugi, koroonaepideemia. Vastavalt selle loetelu järjekorrale tulebki neid kriise minu arvates käsitleda. Meie maailm on viimase kuu aja jooksul muutunud palju mustvalgemaks ning oleme rasketele küsimustele sunnitud otsima selgeid vastuseid.

Eesti ehitusmaastikul toob see kõik kaasa väga suuri muutusi.

Nagu paljudes muudeski eluvaldkondades peame olema tänulikud nendele otsustele, mis viisid meid Euroopa Liitu ja NATOsse. Ka ehitusvaldkonnas annab see meile suurema kindluse, et mitte kõike ei pöörata pahupidi. Seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Alanud Rail Balticu ehitus on suureks toeks sadadele Eesti ehitussektori ettevõtetele, andes aastateks tööd ja leiba. Sellele lisanduvad paljud muud Euroopa Liiduga ühisrahastuse toel valmivad koolid, lasteaiad, tervishoiuasutused, teed, renoveeritavad korterelamud ja palju muud.

Tänavu tähistame 200 aasta möödumist Eestis betoonist ehitamisega alustamisest. Teatavasti oli selleks esimeseks Narva silla betoonsambad. Seda ehitati Vene keisri käsul Hispaania ja Prantsuse ehitusinseneride juhtimisel. Väga sümboolne, mitmeski mõttes.

Sellele ei mõelda tavaliselt nii, kuid just betoonist ehitama asumine (eriti pärast 1824. aastat, kui leiutati portlandtsement) on võimaldanud luua materiaalseid väärtusi, mis on kestnud põlvkondadeüleselt. Betoonehitus on olnud viimase 200 aasta jooksul üks tähtis komponent, mis on võimaldanud pikaajaliselt ühiskonnal rikastuda, lisaväärtust luua.

Eestis on küll mõnedes ringkondades “raha betooni valamine” saanud halvustavaks väljendiks, kuid siingi, nagu enamasti, on tegemist pealiskaudse, läbimõtlematu sõnavahuga. Just tänu betoonehitusele on saanud võimalikuks pikaajalise materiaalse rahvusliku rikkuse loomine. Olgu selleks siis sillad, sadamad, tehased, tunnelkollektorid, elektrituulikud, lehmalaudad, Eesti linnade suured elamurajoonid või ERM, EKA, Sisekaitseakadeemia, Tartu ülikooli Narva kolledž, KUMU.

Betooniühing on teinud katseid integreerida paremini meie venekeelseid betoonisektori töötajaid – on korraldatud venekeelseid koolitusi, antud välja venekeelseid trükiseid. Arvestades seniajani jätkuvat Ukraina põgenike juurdevoolu – võib-olla on ka selles suhtes vaja teha mingeid muudatusi? Kaasamaks Ukraina ehitajaid kindlamalt meie väärtusruumi?

Ehkki Venemaa 24. veebruaril alustatud täiemahuline sõda Ukraina vastu on paljud asjad segamini löönud, loodame me siiski, et tsiviliseeritud maailm jääb peale. Seepärast tuleb meil edasi minna ka rohepöördega. Me hakkame Eestis tasapisi jõudma sinna, et saame hakata süsinikujalajälge ehitamise eri etappides reaalselt mõõtma. See tähendab, et me saame tõsisemalt tegelema hakata ka erinevate süsinikumahukate tegevuste ümberkorraldamisega.

Kuid ega süsinikdioksiid pole emakese Maa ainus vaenlane – kliimarindel. Sellel lohel on vähemalt seitse pead – jälle, nagu muinasjutus. Ka neid teisi päid tuleb raiuma hakata, varem või hiljem.