Kalamaja ja Supilinn tuleohutuks: aga kuidas?

Kui aastakümneid tagasi ei nähtud amortiseerunud ja räämas hoonetele suurt tulevikku, siis viimane aastakümme on tõestanud vastupidist. Üha rohkem on hakatud hindama inimmõõtmelist, tervislikku ja rohelist elukeskkonda, millele annavad kinnitust ulatuslikud puitmajade renoveerimistööd. Kas tänapäevaste nõuete järgi renoveerides saab kasutada ka ajaloolisi materjale?

Terviklikult säilinud puitelamute rajoonid nii Tallinnas kui ka Tartus kuuluvad tänapäeval miljööväärtuslike hoonestusalade kaitse alla, mille eesmärk on säilitada nii ajalooline hoonestus kui ka seda ümbritsev keskkond oma tänavate, aedade ja parkidega.

Vanade puithoonete renoveerimise puhul tuleb tagada elamistingimused, mis vastavad tänapäeva inimeste vajadustele ja soovidele. Ennekõike peab renoveerimisprojekti viima vastavusse praeguste ehitusnormide ja standarditega, et saavutada nõutav energiatõhusus ja puitmajade puhul mitte vähem oluline nõue – tulepüsivus.

Olemasolevate kahekorruseliste majade puhul soovitakse tihti välja ehitada katusekorrus, mis tähendab kõrgendatud tulepüsivusnõuete täitmist: kolmekordsete hoonete puhul tuleb tarindite tulepüsivus nii konstruktsioonide kande- kui ka eraldusvõime seisukohast tagada 60 minutiks standardtulekahju tingimustes.

Pane tähele!

Tuleohutuskonverents 2020 toimub juba 25. augustil.

Pane ennast kirja SIIN.

Siinkohal on praktilisel lähenemisel tekkinud tihti teadmatust ja ka vastuolusid, kus põrkuvad omaniku soovid, tuleohutusega seotud tänapäevased nõuded, materjalide kohta leiduvad projekteerimisandmed ning eelarvamused puitmajade tuleohtlikkusest.

Nüüdisaegsed nõuded ja ebapiisav teadlikkus puitmajade säästlikust renoveerimisest on viinud olukorrani, kus traditsioonilisi ehitusmaterjale vahetatakse laialdaselt välja moodsate materjalide vastu. Sellise trendi jätkumine seab ohtu ajalooliste majade autentse materjalikasutuse ja ajastutruu ilme säilimise.

Aga seestpoolt?

Miljööalade ehitusmäärus kaitseb renoveeritavate majade välisilme säilitamist, kuid eeskirjad ei hõlma ettekirjutisi hoonete interjöörile ega tarindite sisepindadel kasutatavate materjalide kasutuse kohta. Seda juhul, kui tegemist ei ole muinsuskaitse all oleva mälestisega, nagu suurem osa puitelamuid on. Märkida tuleb, et rangemate tulepüsivusnõuete täitmine eeldab olemasolevate konstruktsioonide tulepüsivuse hindamist ja vajadusel uute projekteerimisnõuetega vastavusse viimist. Üldjuhul tähendab see lisakattekihtide paigaldamist olemasolevatele konstruktsioonidele.

Traditsiooniliselt on puitseinad ja -laed kaetud lubi- ning savikrohviga. Krohv on olnud kergesti kättesaadav ja käsitletav ehitusmaterjal, mis on ajalooliselt taganud ka esmase tulekaitse. Praegu on vanade hoonete tulepüsivuse hindamine nüüdisaegsete meetoditega raskendatud ja sellekohane projekteerimisteave väga puudulik.

Kuna puitmajade puhul tagab kattematerjal esmase kaitse tule eest, on tavapärane praktika, et olemasolevad pinnakattematerjalid asendatakse või kaetakse kipsplaatidega. Peamiseks põhjuseks või pidada asjaolu, et kipsplaadid tagavad tõhusa tulekaitsevõime ja tänapäevased projekteerimisstandardid pakuvad sellekohast projekteerimisteavet. Praegu kehtiv Eesti projekteerimisstandard EVS-EN 1995-1-2 (Eurokoodeks 5 osa 1.2) käsitleb mittepuidupõhiste tulekaitsematerjalidena vaid kipsplaate ja kivivilla.

Praegu puudub projekteerimisnormides tulepüsivusteave looduslike krohvide kohta ning tihti ei osata ega teata, kuidas võiks ka traditsiooniliste materjalidega ettekirjutatud tuleohutusnõudeid täita. Uurimistulemused aga näitavad, et piisavalt paksude krohvkatetega on võimalik tagada puitkonstruktsioonide kapseldus 30 minutiks.

Tehnikaülikooli ehituskonstruktsioonide uurimisrühm analüüsis neli aastat puitkonstruktsioonide tulepüsivust, võttes sealjuures arvesse ka ehituses kasutatud isolatsioonimaterjalide mõju. Tema töö eesmärgiks oli pakkuda paindlikke projekteerimisvõimalusi nii korteriomanikele, arhitektidele kui ka ehitajatele, et laialdasemalt kasutada looduslikke ehitusmaterjale ajaloolistes majades.

"Me teame, et puit põleb, aga me peamegi puitu kaitsma, selle eest, et ta põleks vähem. Ja me uurime, kuidas ta põleb, kui aeglaselt ta põleb, et me oskaks ka hinnata nende olukorda, kui nad on põlenud," selgitas uurimistöö juht, TalTechi inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi professor Alar Just.

Alar Just räägib krohvide ja puidu tulepüsivusest 25. augustil toimuval Tuleohutuskonverentsil.

Pane ennast kirja SIIN.