Projekteerimistingimustest ja veeloast, keskkonnamõjust rääkimata

2015. aasta juulist kehtiva planeerimisseadusega kaasnenud suureks muudatuseks on olnud detailplaneeringu asendamine projekteerimistingimustega, ehk PlanS § 125 lg 5 rakendamine.

Nimetatud säte võimaldab hoida kokku nii ehitada sooviva omaniku kui ka kohaliku omavalitsuse aega ja raha, mis kuluks detailplaneeringu koostamisele, ja võimaldab läbida detailplaneeringu asemel palju lihtsama ja vähem aeganõudva projekteerimistingimuste andmise menetluse. Säte näeb ette, et projekteerimistingimusi on võimalik anda, kui üldplaneeringus on fikseeritud konkreetsed tingimused ning need nõuded lähevad edasi projekteerimistingimustesse.

Need tingimused on aga sellised, et enamikes omavalitsustes ei ole projekteerimistingimuste väljastamise alusnõuded täidetud ja seega detailplaneeringuid asendada ei saaks. Praktika on aga vastupidine ehk omavalitsused on rakendanud detailplaneeringu asemel projekteerimistingimusi ka nendel juhtudel, kui ilmselgelt seda teha ei tohi. Selgesõnalist kohtuotsust, mis sellist planeerimismenetlust eiravat käitumist keelaks, ei olnud.

PANE TÄHELE!

Ehituse teabevara järgmine täiendus ilmub detsembris 2019.

Teabevara kodulehekülg on https://teabevara.ee/et/ehitus

Sellel kevadsuvel leidis aga riigikohus, et on õige Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei tohi projekteerimistingimustega detailplaneeringut asendada olukorras, kus üldplaneeringus ei ole fikseeritud projekteerimistingimuste andmise aluseks olevaid tingimusi. Seda ka olukorras, kus uue üldplaneeringu menetlemisel on soovitud projekteerimistingimuste aluseks olevaid asjaolusid planeeringulahenduses fikseerida. Kuna reeglina ei ole omavalitsuste üldplaneeringutes fikseeritud projekteerimistingimuste asjaolusid, siis puudutab vastav lahend enamikke omavalitsusi. Uuri lähemalt ehituse teabevara peatükist 5.1.4.

Lubade ja planeeringute puhul on tavapärane olukord, kus soovitakse pöörduda kohtusse. Kohtusse pöörduja võib olla ka riigiasutus. Kui siiani ei ole tekkinud olukorda, kus riigiasutuse kaebeõigust oleks piiratud, siis sel kevadel leidis kohus, et riigiasutus ei saa ise kohtusse pöörduda, vaid peab läbima valitsuse seaduses toodud käitumisviisi, ehk teisisõnu – riigiasutus halduskohtusse pöörduda ei saa, kuna halduskohtu mõte on eelkõige tagada inimeste ja eraõiguslike juriidiliste isikute kaebeõiguse võimaldamine. Tegemist on praktikas uudse lähenemisega, millel on aga tugev teoreetiline alus. Tutvu teemaga ehituse teabevara peatükis 3.8.

Keskkonnamõju hindamine toimub tavapäraselt tegevusloa väljastamisele eelnevalt ja vahel ka tegevusloa muutmisel, mille puhul kehtib põhimõte – kui jäi õigel ajal hindamata, peab seda tegema kohe, kui hindamise kohustus selgub. Kuna tegemist on EL-i seadusandlusega, siis rakendub ka Euroopa Kohtu praktika. Suvel leidis Euroopa Kohus, et selliseks tegevusloa muutmist käsitlevaks dokumendiks võib olla ka seadus. Nimelt kui seadus näeb ette, et midagi konkreetset tehakse ning seda otsust enam järgmised tegevused ei muuda (antud juhul otsustati, et tuumaelektrijaam peab edasi tegutsema), siis peab keskkonnamõju hindamine toimuma enne seaduse vastuvõtmist. Vaata täpsemalt ehituse teabevara peatükist 5.5.

Selle aasta 1. oktoobrist jõustub uus veeseadus, mis näeb ette vee erikasutusõigust andva dokumendina veeloa. Seda, millal veeluba on vaja, saab täpsemalt teada peatükist 2.4.