Autor: Roode Liias, Tallinna Tehnikaülikooli professor • 29. juuli 2019

Ehituses suureneb andmete hulk – suureneb turul saada olevate materjalide ja konstruktsioonide nomenklatuur: kõigil neil on erinevad omadused. Kasutuses olevad ehitised on erinevad ning eeldavad erinevate korrashoiustrateegiate koostamist.

Iga ehitis käib oma eluea jooksul käest-kätte. Kuigi me räägime kõnekeeles ehitise omanikust (ainsuses ja sageli konkreetse isiku tähenduses), siis ehitise omanikud üldjuhul aja jooksul vahetuvad, rääkimata erinevatest professionaalidest, kes kõik suhteliselt lühiajaliselt panustavad ehitisse. Samas jätab igaüks oma „jälje”, mida võib olla hiljem vaja järgmistel selle ehitisega seotud isikutel.

Päevakorras juba iseseisvudes

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tõusis kohe päevakorda küsimus klassifitseerimisest ehituses. (Tollane Ehituskomitee esimehe I asetäitja Andres Ringo kirjutas oma märgukirjas 1993. aastal: „… ehitusalase teabeteenussüsteemi loomiseks on vaja välja töötada ühtne klassifikaator, mis arvestab erinevates instantsides (ka riikides) välja töötatud info kasutamist meie süsteemis.”) Kahjuks tol hetkel seda vajadust ei põhjendatud ega alustatud ka põhjalikumat diskussiooni selle üle, miks me ikkagi klassifitseerimist vajame. Pigem vaid konstateeriti seda, et peame uues ühiskonnas toimetama sõltumatult ning loobuma nõukaaegsetest põhimõtetest.

Samas algas sõna otseses mõttes võidujooks ehituskulude liigitamise/klassifitseerimise osas – möödunud sajandi viimase kümnendi jooksul pakkusid erinevad organisatsioonid ning töögrupid välja „oma” klassifitseerimise põhimõtteid ja süsteeme ning teised tegelesid jälle tõsiselt pakutud süsteemide põrmustamisega.

Siiski, käesoleva sajandi algul tekkisid üsna lühikese ajavahemiku jooksul kaks erinevat Eesti standarditena avaldatud klassifikaatorit – EVS 807:2001 „Kinnisvara korrashoiu tagamise tegevused” ning EVS 885:2005 „Ehituskulude liigitamine”). Nende klassifikaatoritega seati eesmärgid tagada esimesega üldine arusaamine kinnisvara korrashoiust ja võimaldada ladusat hangete korraldamist ning teisega ühtne ja võrreldav ehitushangete korraldamine.

Sellest ajast on pea 20 aastat möödas ning vahepeal on toimunud ka olulised muutused ehituses, just ehitamise korraldamisel. Üks suuremaid muutusi on digitaalsete töövahendite kasutuselevõtt ehituses, mille tulemuseks on see, et nn lihtsad, hierarhilised e klassikalised klassifitseerimise süsteemid ei taga enam piisavat andmete mahu töötlemise kiirust ning täpsust.

Arvestades ka sellega, et ehitisega seotud suur hulk erinevaid isikuid peavad ehitise eluea/olemasolu jooksul kogu aeg suhtlema, siis erinevate andmesüsteemide vahelise info pidev konverteerimine oleks aeganõudev ning tekitaks vigu. Autonoomsed, vaid ühe huvigrupi eesmärke toetavad infosüsteemid on oma aja ära elanud ning sektor vajab klassifitseerimiseks selliseid süsteeme, mis vaatlevad ehitamist kui üht tervikut ning mis sobiksid kasutamiseks ning andmete haldamiseks ühtviisi kõigile, nii professionaalidele kui ka mitteprofessionaalidele.

Kasutusel erinevaid süsteeme

Praeguseks on maailma erinevates riikides ja piirkondades kasutusel mitmeid eri ajahetkedel ning erinevalt koostatud klassifitseerimissüsteeme. Nende autorid on koostamisel juhindunud aga erinevatest eesmärkidest – kus ja milleks loodavat süsteemi üritatakse kasutada.

Ülevaate olukorra keerukusest annab ehk järgnev loetelu: põhilised aspektid, mida kõiki saab ja tuleb arvestada ühe klassifitseerimissüsteemi koostamisel:

•horisontaalne detailsus – see on seotud klassifitseerimissüsteemi ulatusega ehitiste liikide osas: kas piirdutakse vaid teatud liiki hoonete või rajatistega, või see hõlmab kõiki ehitisi

•vertikaalne detailsus – kui detailselt on süsteemi üksikud elemendid kategoriseeritud: kas piirdutakse vaid ehitusobjektidega või kirjeldatakse ka konstruktsioonielemente või siis veel ka tegevusi ning koostatavaid dokumente

•kronoloogiline detailsus – kas piirdutakse vaid projekti eluea põhietappidega või jälgitakse ka konstruktsioonide valmimise ning korrashoiu erinevaid etappe, seega kogu eluiga

•ontoloogilised omadused – süsteemi loogiline ülesehitus ja sisemised suhted

•funktsionaalsed omadused – süsteemi toimemehhanism ning kasutamise võimalused

•arenduslikud omadused – tehnilised aspektid, mis peavad silmas pidevat süsteemi arendamise/kaasajastamise võimalusi

•litsentseerimisomadused – seotud kasutajate poolt seatud süsteemi kasutamise tingimuste/reeglitega

•koostoime teiste süsteemidega – hangete korraldamine, kulude arvestamine, materjalide tellimine, tööde korraldamine/juhtimine jne: osaliselt või kõigi nende süsteemide omavahelise sidususe tagamise võimalus

Eeltoodud loetelu ei ole mingil juhul lõplik, siiski näitab paljusid võimalikke erisusi, mida tuleb arvestada alati, kui hakatakse tutvuma mõne uue süsteemiga, või hakatakse erinevaid süsteeme omavahel võrdlema, või üritatakse mõnda süsteemi kasutusele võtta.

Ning loomulikult on samal ajal kasutusel süsteemid, mis on kavandatud nn traditsioonilistena (paberi ja pliiatsiga ning inimmälu abil), ning süsteemid, mis on mõeldud digitaalse rakendusena kasutamiseks BIMis.

Oluline süsteemi pidev kaasajastamine

Arenenud insenerimõte võimaldab praktiliselt alati genereerida, põhjendada ja koostada täiesti uue ning unikaalse klassifitseerimissüsteemi. Kui ehitusturg on aga väike, siis sellise unikaalse süsteemi eelised on kiired kaduma seoses pideva konverteerimise vajadusega, sest kaasaegsed rahvuslikud ehitusturud ei ole enam ammugi vaid rahvuslikud, pigem on tegemist ühe osaga globaalsest rahvusvahelisest turust.

Kindlasti on ebareaalne, et kõik riigid maailmas läheksid üle täiesti ühtsetele ehituse klassifitseerimispõhimõtetele – eelkõige rõhutatakse veel kultuuriliste erisuste arvestamise vajadust. Samas on ka pikaajaliselt väljakujunenud õigusruum see, mida ei saa samuti arvestamata jätta.

Eesti ühiskonnas lävivad ehitussektori ettevõtjad ja organisatsioonid paljude välispartneritega just lähiriikides. Loomulikult ei ole klassifikaatorid nende jaoks midagi uut ja nad tunnustavad nendes eri riikides kasutatavaid klassifitseerimissüsteeme ka juba oma tööriistadena. Muidugi on üldjuhul tegemist rahvusvaheliselt tunnustatud klassifitseerimissüsteemidega.

Arusaadavalt ei mõtle igapäevased tööriistade kasutajad sellele, kas nende kasutuses olevad süsteemid on ikka kõige ratsionaalsemad. Töö saab tehtud korralikult ning tegemist on ikkagi kaasaegsete süsteemidega partneritega suhtlemisel.

Akadeemilise sektori uurijad aga püüavad erinevaid süsteeme pidevalt analüüsida ja võrrelda, et jõuda selliselt mingi ratsionaalse hinnanguni. Loomulikult ei ole mõtet rääkida seejuures absoluutsest pingereast, mida kroonib mõni „supersüsteem”. Pigem on tegemist ikkagi antud ajahetkel kujuneva indikatiivse järjestusega, sest pidevalt muutuvad kriteeriumid ja nõuded süsteemidele. Kunagi vägagi innovaatiline lahendus võib aastatega manduda, sest puudub aktiive ja toetav arendustegevus.

Tšehhi Tehnikaülikooli kolleegid on ette võtnud huvitava analüüsi, haarates valimisse ca paarkümmend enim tuntud ja tunnustatud süsteemi ning võrdlevalt, arvestades kõiki võimalikke hindamiskriteeriume (max oli võimalik saavutada 100%), koostanud tänase „pingerea”.

Kõige paremad klassifitseerimissüsteemid näivad hetkel olevat Rootsi CoClass (84,85%), Taani CCS (74,08%) ja UK Uniclass 2 (72,01%). Tegu on aktiivsete klassifitseerimissüsteemidega, mille arendamine samas ka jätkub. Üllatav on USA üldtuntud klassifitseerimissüsteemi Omniclass (60,49%) suur langus – see näitab, kui oluline on klassifitseerimissüsteemi pidev kaasajastamine. Hinnangute reas on saanud madalama hinnangu eelkõige need süsteemid, mis on piiratud mingite kriteeriumitega.

Õigus kasutada oma süsteemi

Käesoleva artikli eesmärk ei ole reklaamida erinevaid klassifitseerimissüsteeme. Hetkel töötab TTÜ, TTK ja Ehituskeskuse ühine meeskond mitmete konkureerivate süsteemidega, et neid katsetada konkreetsete pilootprojektide peal ja koguda praktilist kogemust klassifitseerimisest. See tähendab ka seda, et tuleb ise süsteemide kasutamine selgeks saada, et siis jõuda juba ulatuslikuma kasutamise õpetamise ja koolitamiseni.

Loomulikult ei saa seadusega kehtestada ühtegi klassifitseerimissüsteemi ainukohustuslikuks ning-kasutatavaks. Samas on ikkagi mõistlik (eriti väikeses ühiskonnas) tagada just riigihangete puhul see, et üks süsteem on toetatud selliste vajalike tööriistadega, et kasutajale on kättesaadav korralikult töötav ning keeleliselt/terminoloogiliselt korrektselt toimiv süsteem.

Igale ettevõttele jääb alati õigus ja võimalus oma ärilises tegevuses ja suhtlemisel oma partnerorganisatsioonidega kasutada antud olukorras sobivat ning aktsepteeritavat süsteemi.

Artikkel on ilmunud Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidu aastaraamatus.

Loe ka Ühtne klassifitseerimine teeb ehitamise tõhusamaks, Eesti alustas väliskoostööd ühtse klassifitseerimissüsteemi loomiseks.