Riigihanke algusest, nõuete tõlgendamisest ja järelevalvest

Sellel kevadel on Tallinna Ringkonnakohus 22.03.2018 asjas nr 3-18-2338 käsitlenud riigihanke algust ning fikseerinud, et seadusele vastavalt on riigihanke alguseks hanke väljakuulutamine hanketeate avaldamisega.

Seega hange algab hanketeate avaldamisega ja lõpeb hanke lõppemisega või lõpetamisega seaduses toodud juhtudel (vt ptk 6.2.). Lisaks käsitles Ringkonnakohus hankedokumentide tõlgendamist Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 2 teisest lausest tulenevalt ning leidis, et kuna hanketeade ja alusdokumendid (ehk siis tahteavaldus) on suunatud avalikkusele, siis tuleb alusdokumente tõlgendada nii, nagu mõistlik isik pidi seda mõistma. Mõistliku isikuna mõeldakse siin eelkõige isikuid, kes tahteavaldust (ehk siis hanketeadet ja alusdokumente) usaldasid ja sellele tuginedes ka tegutsesid. Reeglina lähtub mõistlik isik tahteavalduse tekstist.

Kui alusdokumentides toodud hindamiskriteerium on mitmeti mõistetav, siis tuleb selle sisustamisel lähtuda hanke eesmärgist ja muudest olulistest asjaoludest, sh tõlgendada hindamiskriteeriumit pakkujale soodsamalt, kui see on õiguspärase tulemuse saavutamiseks vajalik. Seega, kui alusdokumentide osas tekib küsimusi, siis tuleb neid ka küsida (ptk 6.1. ja 7.3.), vastasel juhul lähtutakse riigihanke üldpõhimõtetest (ptk 2.) ja pakkujatele soodsamatest lahendustest nii hanketeate (ptk 7.), tehnilise kirjelduse (ptk 7.1., 7.1.1. ja 7.1.2.), pakkumiste hindamise kriteeriumide (ptk 7.2. ja 7.2.1.), intellektuaalse omandi kinnituste (ptk 7.4.) kui ka pakkumuse tagatise (ptk 7.5.) osas.

Tasub meeles pidada, et hankija tegevust saab vaidlustada eelkõige vaidlustusmenetluses, sest riikliku järelevalve ja haldusjärelevalve teostamist on oluliselt piiratud (ptk 12., 12.1., 12.1.1. ja 12.1.2.). Rahandusministeeriumil on küll õigus teha otsust või ettekirjutust (ptk 12.2.), kuid järelevalvet ja seega ka otsust või ettekirjutust tehakse avalikes huvides ja vaid siis, kui järelevalve taotluse esitaja ei saa või ei oleks saanud hankija väärkäitumist ise vaidlustada.

See, et järelevalvet viiakse läbi piiratud ulatuses, ei tähenda aga seda, et hankija ja teatud juhtudel ka pakkuja ei vastuta riigihanke korra rikkumiste pärast. Võimalik on ka oluliselt vähendada EL-i rahaeraldusi, kui hankija on rikkunud riigihanke menetlusreegleid või põhimõtteid (ptk 12.7. ja 12.3.) või on tegemist lausa korruptiivse käitumisega (ptk 12.6. ja 12.6.1.). Ametnikku ennast aga võib oodata rahaline karistus väärteo või süüteo tõttu (ptk 12.4., 12.6.2. ja 12.6.3.) ning kahju hüvitamise kohustus (ptk 12.5. ja 12.5.1.).