Kaubanduspind minikorteriteks või kasvuhooneks?

Sama trend on hiilimas Euroopasse, ka Eestis on diskussioone, et kas kaubanduspinda ei hakka palju saama. Nii mõnigi viletsama asukohaga kaubakeskus on praeguseks ukse sulgenud. USAs on kaubanduskinnisvara kohendatud ümber jätkusuutlikuks ja isiklikust autost sõltumatuks keskkonnaks. Parklatest on kujundatud pargid, kaubanduskeskustest koolimajad ja raamatukogud.

Väikematesse keskustesse on kogunenud MTÜd ja väiksed ettevõtted. Äärelinnas saab kaubanduskeskusest kujundada isegi linnakeskuse, tuues sinna ühiskondlikke teenuseid. Rahvastik vananeb ja paarisuhte dünaamika muutumisel on järjest rohkem üksi elavaid inimesi. Demograafia muutudes on puudus väikestest korteritest. Ühest kaubamajast saab ilusti teha minikorteritega elamu. Edu toob autost sõltumatu asukoht ja võimalikult hea jalgsi ligipääsetavuse tagamine.

Glamuur Providence’i moodi

USA vanimas ehk aastal 1828 rajatud ja seni tegutsenud kaubamajas Rhode Islandil Arcade Providence’is ei tegutse enam kaubamaja, vaid seal on 48 minikorterit ja 17 poekest. Enamik kortereid on vaid 20 ruutmeetri suurused, kuid üür on kohalikke olusid arvestades soodne ehk alla 600 dollari kuus, samas kui väiksemate tavaliste korterite üürihind algab 1000 dollarist kuus. Korteris on kõik, mida inimene eluks vajab. Kuid ka USAs on reeglid, mis piiravad minikorterite ehitamist ja hoone on registreeritud mitte kortermajana, vaid ühiselamu tüüpi lahendusena.

Seega ei tohi korteris olla toiduvalmistamise seadet nagu ahi või pliit. Köögis on selle asemel mikrolaineahi, mida ei loeta määruste kohaselt toidu kuumutamise seadmeks. Kaubanduskeskusena ei ole Arcade Providence kunagi väga edukas olnud. Ülemised kaubanduspinnad olid pidevalt tühjad. Kuid korterid üüriti kiiresti välja, mis näitab, et inimesed, kes on pühendunud tööle, eelistavad pigem tagasihoidlikke elutingimusi. Ka on nad rahul, et majast lahkumata saab külastada kohvikut ja poodelda.

Esimene pääsuke Tartus

Ka Eestis on kaubanduspindu majutuseks ümber ehitatud. Üks värske näide on Tartus asuv tänavu kevadel avatud Hektor Design Hostel, mis tegutseb hoones, milles varem oli kaubanduskeskus. Hostelis on 112 ühe- kuni kuuekohalist tuba. Paljud toad on jagatud apartementidesse, kus on võimalik kasutada ka jagatud kööginurka. Ühtekokku mahub Hektor Design Hostelisse ööbima 230 inimest ning teretulnud on ka lemmikloomad.

Majutusasutus on eriline, sest pakub hotellikülastaja nõudmistele vastavat kvaliteetset teenust hosteli hindadega. Hektor Design Hosteli tubade moodsa ja funktsionaalse disainilahenduse on loonud Jan Skolimowski ja Kamp Arhitektid. Tumehalli ja erkkollase välisfassaadi taga on toad, kus sisustusele annavad värvi naturaalne puit, külastaja eelistuste järgi paigutatavad moodulriiulid, disainvalgustid ja kvaliteetne mööbel. Erinevate toatüüpide seast leiab endale sobiva lahenduse nii puhkusereisil olev pere, töö asjus Tartut külastav ettevõtja, kuudepikkuseks perioodiks peatuspaika otsiv üliõpilane kui ka klassikalist majutust vajav turismigrupp.

Hosteli mugavuste hulka kuuluvad lisaks Hektor Cafe kohvikule ka raamatukogu, jõusaal ja joogaruum, pesupesemis- ja triikimisvõimalused ning nõupidamisteruum, mida on soovi korral võimalik kasutada ka kinosaalina või mistahes meelelahutusliku ürituse korraldamiseks. Lisaks on külastajatel võimalus kasutada hosteli keldrikorrusel asuvaid panipaiku.

Külastajate huvi suur

“Hektori vastu on huvi väga suur ja oleme tulemustega rahul. Näiteks oktoobris suutsime ikka veel hoida täituvust 70% lähedal, mis on Tartu piirkonnas tugev tulemus. Ja meil on hea meel, et lisaks puhkajatele on meid üles leidnud ka töönädala sees reisivad ettevõtjad, kes hindavad kõrgelt disainhosteli privaatsete tubade hinna ja kvaliteedi suhet,” vastas Hektor Design Hosteli turundusjuht Ildiko Siimon küsimusele, kuidas hostelil läheb. “Lisaks ööbis Hektoris novembris ka president Kersti Kaljulaid, mis oli suur tunnustus meie meeskonnale. Meist on saanud Tartus üks populaarne huviväärsus, pakume iganädalaselt majaekskursioone erinevatele huvigruppidele.”

Kaasautor Mariliis Pinni kirjutatud lugu ilmus detsembri kuukirjas Ehitus.