Ulmelise väljanägemisega võrkkoorikud on nii arhitektuuriline pärl kui ka uudne võimalus puidu kasutamiseks.
Jaapani paviljon Hannoveri EXPO-l aastast 2000, mille kokkupanek võttis aega kolm nädalat.
  • Jaapani paviljon Hannoveri EXPO-l aastast 2000, mille kokkupanek võttis aega kolm nädalat.
  • Foto: Äripäev
Novembri lõpus toimunud rahvusvahelisel arhitektuurikonverentsil “Puit – homse elukeskkonna võti” tutvustas oma tööd diplomeeritud insener Richard Harris, Bathi ülikooli emeriitprofessor, kes on oma võrkkoorikute eest pälvinud mitmeid arhitektuuriauhindu. Samal teemal pidas ta ettekande 10 aastat tagasi. Praeguseks on võrkkoorikute konstrueerimine lihtsam, kuna appi saab võtta arvutiprogrammid.
Väiksemaid võrkkoorikuid on ehitatud üle maailma, kuid suured nõuavad rohkem planeerimist. Üllatav on esimese suuresildelise võrkkooriku lugu, mis asub Saksamaal Mannheimis. See ehitati 1975. aastal aiandusnäituse tarbeks. Lähteülesandeks oli luua kuueks kuuks ajutine paviljon restoranile ja muudele ruumidele. Ehitis pidi olema kerge, õhuline ning kokku sobima lillelise maastiku, puude ning vastvalminud tehismägedega.
Appi kutsuti arhitekt Frei Otto, kes oli väiksemaid koorikuid varemgi loonud. Neljakihilisena ehitatud Mannheimi koorik on siiamaani maailma suurim. Kaks suuremõõtmelist võrkkoorikut on ehitatud Inglismaale. Esimene neist valmis aastal 2002 Weald and Downlandi vabaõhumuuseumisse. Hoone taheti ehitada nii, et see peegeldaks minevikku ja oskuslikku ehitust, kuid samas oleks näidiseks modernsetele maakoha hoonetele.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Ehitusuudised esilehele