Kanada ehitusfüüsik: oleme ehituses 100 aasta taguses seisus

20. sajandi alguses paksude seintega tellistest ehitatud majad on nii Soome kui ka teiste riikide ehitusfüüsika ekspertide hinnangul palju paremas korras ja tihti ka palju energiatõhusamad kui nii mõnedki tänapäevased hooned, vahendab Rakennuslehti. Mis siis on ehituses valesti läinud?

Kanada professor kritiseerib halba ehitustava

Ehitusfüüsika grand-old-man, Kanada professor Mark Bomberg tõi esile et eelmise sajandi alguses ehitatud telliskividest hooned võrreldes tänapäeval ehitatavate moodsate hoonetega paremas seisukorras ja sama energiatõhusad. 

"Üllatuslikult on 2002. aastal ehitatud hoonete energia näitajad võrdelised 1929. aastal ehitatud eluhoonete omadega. Teisisõnu, isolatsioonita kivimüüridega 1929. aasta hooned ja läikivad klaasmajad kasutavad sama palju energiat," rääkis Bomberg. "Peame alustama samast kohast, kus olime ligi 100 aastat tagasi, kus hooned suutsid vastu panna välisele kliimale." 

Eelmise sajandi alguses ehitatud hoonete massiivsed sinad ja põrandad tasakaalustavad soojuse ning niiskuse. Kõrged laed, loomulik ventilatsioon ja massiivsed konstruktsioonid, mis toetuvad tulekoldega küttele või mõnele teisele soojusallikale, on hoidnud neid hooneid heas korras tänase päevani. Väliselt on ainuke kriitika väikeste akende puhul.  

Isolatsioonimaterjalide areng on võimaldanud läbi aja suurendada akende pinda. Kui ehituses hakati kasutama õhemaid konstruktsioone, on parima sisekliima tagamiseks ainuvõimalus võtta kasutusele masinlikud ventilatsioonisüsteemid. 

"Elukondlike hoonete puhul võib mugavuse tagamiseks kasutada konditsioneere või siis õhksoojuspumpe. Masinlikud süsteemid asendusid teadmistega, kuidas projekteerida hea sisekliimaga hoonet," rääkis Bomberg. "Traditsioonid ja harjumused on pärssinud meid võtta kasutusele parim olemasolev tehnoloogia. Oleme keskendunud valele praktikale." 

Vaja suunamuutust

"Me peame alustama sealt, kus me olime sada aastat tagasi, kui ehitasime välisele temperatuurile aeglaselt reageerivaid hooneid, kus soojusmass kogunes radiaatoritesse, mis leevendas järske temperatuuri kõikumisi," rääkis Bomberg. 

"Peaksime rohkem malli võtma putukatelt ja termiitidelt, kes oskavad soojusenergiat kasutada paremini kui inimesed. Aafrika ekstreemsete temperatuuriga suudavad termiidid oma pesades säilitada ühtset temperatuuri ning kõikides vaid paari kraadi võrra üles või alla," kirjeldas Bomberg.  

"Küsimus on, kuidas kasutada hoone poolt toodetud soojaenergiat ning kuidas hooned saaksid ise võtta kasutusse enda poolt toodetud energiat ja ühtlustada sisetemperatuuri." 

Passivmajad on arenenud väikeste sammudega 

Bombergi hinnangul on areng toimunud liiga väikeste sammudega. Passiivamajade probleem on tema sõnul liigne keskendumine olemasolevatesse standarditesse. 

"Passivmaja traagika on see, et lõpuni ei ole aru saadud kuidas toimub ventilatsioon. Ühtki efektiivset passiivmaja ei saa ehitada ilma abisüsteemideta, mis õhku laiali ajaksid." 

Bomberg toob ise esile rohkem liginullenergia valmisolekuga maju, mida on võimalik hilisemas faasis ümber kujundada plussenergiahooneteks, kui lisada päikesepaneelid ning mis suudavad rohkem toota energiat kui seda tarbida. 

Siiani on plussenergia majade ehitamist takistanud riiklikud määrused, kus on päikesepaneele on hoonetele arvestatud vaid nii palju, kui need suudaksid katta vajamineva energia.  

Tamperes toimunud ehitusfüüsika seminaril arutati, kuidas ehitada hea sisekliimaga hooneid ja kuidas ennetada ehitusvigu. Tampere ülikooli poolt veetava Combi uuringus (Avalike liginullenergiahoonete arengu ja hoolduse uuring - toim) püütakse leida hea sisekliima, turvalise niiksutaseme ning liginullenergia lahendusi avalikele hoonetele, et alustada taoliste hoonete ehitusega juba aastat 2019.