Võlgades ehitusärimees: süüdi on riik

Järgneb Artur Fjodorovi vastulause Äripäeva tänasele loole.

Ma ei ole nõus sellega, et ebaõnnestunud ehitusprojektide puhul lasub kogu süü ainult ja üksnes peatöövõtjal. Juba aastaid on kõik suuremad ehitusettevõtted juhtinud tähelepanu sellele, et probleemi algallikas on riigi ehituspoliitika. Riik tahab vaid ühte asja: odavat maja – edukaks osutub vaid madalaim hind. Kvaliteedi, ökonoomsuse, keskkonnasõbralikkuse jne eest lisapunkte ei saa. Loomulikult saan ma aru tellija huvist näidata süüdlasena üksnes peatöövõtjat.

Sellisesse suhtumisse on probleem juba sisse kodeeritud. Juba talupoja tarkusest pärineb ütlus, et kui soovid osta odavat ja head asja, siis pead ostma kaks korda – esimest korda odava, teist korda hea asja. Mitte kuskil ja mitte kunagi ei tähenda odav hind head kvaliteeti, ei arvuti, ei riiete, ei auto ega ka maja puhul. Loomulikult ei ole ehitus siin mingiks erandiks.

Tellija hankedokumendid on puudulikud, projektid on tihti vigased, mahutabelid eksitavad. Tellija on enda jaoks riskid maandanud. Kuigi pakkuja peab lähtuma hankedokumentidest – muuhulgas mahutabelist – on hankedokumentidest tihti klausel, et mahutabel ei pruugi olla õige, teha tuleb pakutud hinna eest ka mahtu ületavad tööd; tellija ei vastuta projekti õigsuse eest; pakkujale antakse hankemenetluses ebareaalselt lühike aeg analüüsida põhjalikult kogu mahukat projektdokumentatsiooni ja kinnitada, et projekt vastab nõuetele – selline töö ja kontroll ei ole puhtfüüsiliselt võimalik, teiseks ei ole igalt ehitajalt ekspertiisi tegija kompetentsi eeldada isegi mõistlik jne. Näiteid on lõputult ja paraku on need väga levinud.

Tellijat huvitab üksnes ja ainult odav ehitis ning tugeva konkurentsi tingimustes peab pakkuja leidma odava alltöövõtjad. Ka siin on odaval hinnal oma põhjus – ilmselgelt ei saa olla turu parima tegijaga. Nii valibki peatöövõtja odava hinnaga pakkujate hulgast alltöövõtjad endale koostööpartneriteks ning kogu edulootus põhineb sellel, et alltöövõtja saaks oma kohutustega hakkama. Sealjuures oleme meie vähemalt omalt poolt alati alltöövõtjatele igakülgset abi osutanud – nõustades, materjale hankides jne. Mõistame väga hästi, kui ebaõnnestub alltöövõtja, ebaõnnestume ka meie.

Kahjuks vahepeal risk realiseerub, alltöövõtja ebaõnnestub. Lehes sõna võtnud Impernova on siin ilmekas näide. Tegemist on lepingut rikkunud alltöövõtjaga, kellel oli väga oluline roll peatöövõtulepingu täitmisel ning kes ebaõnnestus. Impernova ise teab seda. Samuti seda, et tema poolt lehes avaldatu ei vasta tõele.

Me loodame endiselt oma tegevuses professionaalsetele alltöövõtjatele. Kui peatöövõtt õnnestub, läheb ka alltöövõtjatel hästi. Kui peatöövõtt ebaõnnestub, ei lähe mitte kui kellelgi hästi. Üksnes pangad jäävad suuremas osas mõlemal juhul puutumata. Selles mõttes on isegi kummaline praegune alltöövõtjate poolt lehes algatatud laimukampaania. Mõned isikud teevad kõik mis võimalik, et meil ei oleks raha neile maksmiseks. Kummaline arusaam.

Saneerimisest veel nii palju, et varasemalt on olnud piisavalt näiteid ehitusettevõtete edukatest saneerimistest, näiteks Eston Ehitus ja Eviko. Nii et ka saneerimise puhul ei oleks mitte kui midagi tavatut.

Loe edasi Äripäeva uudisteportaalist.