21. august 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

EKFL-i tegevdirektor Tõnis Rüütel ütleb, et  seda on juba küllalt kärbitud. 2006.a. seadusemuudatusega välistati isiku maksustatavast tulust eluasemelaenult arvestatud intressi mahaarvamise võimalus elamute, korterite remondiks-renoveerimiseks võetud eluasemelaenude puhul.

Samas on kehtestatud ka mahaarvamise „lagi“, mille kohaselt koos koolituskulude, kingituste, annetustega kokku võib isiku tulust maha arvata kuni 1920 eurot, kuid mitte rohkem kui 50% maksumaksja maksustamisperioodi tulust. Samuti ei ole al. 2005 kehtiva muudatusega soositud näit. laste aitamine -  residendist füüsilisel isikul on õigus tulust maha arvata ainult endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.

Rüütel väidab, et paraku on amortiseerunud eluasemete arv ikka liiga suur. Juba need käigud olid riigi poolt väärad, sest paljudel juhtudel oli just tulumaksutagastuse osa määravaks vajalikus mahus eluasemelaenu taotlemisel. Osalt ka seeläbi on majad räämas ja tänavad „uinunud kaunitare“ täis. 

Eelöeldu tõsidust kinnitab Rüüteli sõnul statistika, mille kohaselt 2012. aasta jooksul ekpluatatsiooni lubatud elukondlikke ehitusi on kõigest 0,3% kogu eluruumide pinnast. Seda on oluliselt vähem, et kasvõi säilitada olemasolevat mahtu, amortisatsiooni see ära ei kata. Kui lugeda elamu elueaks näit. 90 aastat, siis isegi praeguse taseme säilitamiseks peaks ehitama, renoveerima ca kolm korda rohkem!

Riigi tähelepanu ja kodanikku soosiv suhtumine eluasemepoliitikas on tähtis ennekõike ajaloolise paratamatuse tõttu -  97% Eesti elamufondist on eraomanduses.

Uute, maksumaksjale täiendavaid finantskoormisi tekitavate õigusaktide puhul tuleb silmas pidada ka õiguskindluse printsiipi - keskmiseks eluasemelaenu perioodiks on 23-25 aastat.

Tõnis Rüütel: EKFL on seisukohal, et sel juhul peab riik tulema välja muu effektiivse meetmega. Samas mingit vähem kulukat meedet oleks keeruline ette kujutada kui eluasemelaenult tasutud intresside maharvamine isiku maksustatavast tulust. Ühel hetkel on teema ikkagi riigi „kukil“ ja odavamaid lahendusi kuhjuva probleemi lahendamiseks ei paista.