Autor: Alyona Stadnik • 7. jaanuar 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kriis õpetas kinnisvara kliente nõudlikum olema
Kinnisvaraekspertide sõnul on inimesed kinnisvara ümbritseva taristu suhtes muutunud buumiajaga võrreldes nõudlikumaks ning kontrollitakse isiklikult, kas kõik ikka toimib.
Pindi Kinnisvara juhatuse liikme Peep Soomani sõnul käituvad kliendid Põhja-Tallinna hiti “Meil on aega veel” sõnade järgi: nad võtavad aega, et kinnisvara ümbritseva infrastruktuuriga põhjalikult tutvuda. Näiteks ei osta lastega pered korterit lihtsalt teadmise põhjal, et läheduses on olemas lasteaed, vaid lasteaeda minnakse ka kohale ning küsitakse, millised on võimalused sinna koht saada.
Sooman meenutas, et kinnisvaraturu laineharjal muutusid arendajad infrastruktuuriga n-ö mängimisel vahel päris nahaalseks. Näiteks üks arendaja ehitas arenduse lähedale ise lausa bussipeatuse. Hiljem selgus, et ükski buss sinna peatusesse ei sõitnud. “Praegu uuritakse väga põhjalikult, kuni sinnamaani välja, et vaadatakse, mis kell mingi buss liigub. Inimesed saavad aru, et kinnisvara soetamiseks on aega. Pakkumiste arv on suur ja see annab valikuvabaduse,” märkis Sooman.
Uus Maa Kinnisvarabüroo maakler Inga Viileberg ütles, et kuna kinnisvara ostu puhul on läbi aegade esmatähtis tegur asukoht, siis on ostjad hakanud üha enam väärtustama juba valminud kinnisvara, mille kvaliteet ja infrastruktuur on teada.
Samas märkis ta, et praeguses turuseisus on kõige olulisem siiski objekti hind ja korteri enda seisukord, seejärel aga infrastruktuur. “Tänu majandussurutises saadud kogemusele on ostjad muutunud teadlikumaks ning nende nõudmised nii arendajatele kui ka omavalitsustele on selgemad ning konkreetsemad,” tõdes ka Viileberg.
Teede kõrval tähtsad ka töökohad. 1Partner Kinnisvaragrupi juhatuse esimehe Martin Vahteri hinnangul ei saa infrastruktuuri all vaadelda kitsalt tehnilist infrastruktuuri, nagu teed, tänavad, elektrivarustus jms, vaid ka sellele lisanduvat sotsiaalset infrastruktuuri – koole, kauplusi ja ka töökohti. “On ju kõik näinud asulaid, kus seisavad tühjad hooned ning kinnisvara väärtus on nullilähedane. On ilmselge, et vara ei oma väärtust, kui selle omanikul ei ole lapsi kuhugi kooli või lasteaeda panna ning endal pole kuskil tööl käia,” märkis Vahter.
Loe pikemalt 7. jaanuari Äripäeva paberlehest.
Jaga lugu 
Liitu Ehitusuudiste iganädalase uudiskirjaga, et ükski oluline teema valdkonnas ei jääks märkamata.
Ehitusuudised.ee toetajad: