Toompark: Tallinn ei vaja massehitust

Eraldi küsimus on regionaalpoliitiline. Tallinna massehitus tõmbaks nagu kuri tolmuimeja kõik inimesed muudest piirkondadest Tallinnasse. Tallinna elamufondi teistest piirkondadest kiirem uuenemine on seda siianigi teinud, kuid lisadopingut selle protsessile lisada ei ole vaja.

Omaette aspekt on muidugi maksuvõime. Kui raha ei ole, siis tulebki unistustekodust kehvema pinna peal elada. Tänane Eesti perekond peaks uuele massehituse käigus rajatavale pinnale kolides ohverdama igakuisest sissetulekuust täiendavalt vähemalt 500 €. Enamus inimestel seda raha lihtsalt ei ole.

Ja mis saab olemasolevast elamufondist? Kes selle peaks kokku ostma? Kas rikkuses suplev riik või linn? Ja mis peaks uus omanik sellega edasi peale hakkama?

Uute põldude massiline korterelamutega täitmine tähendab seda, et senistest „mägedest“ saavad hõredalt asustatud, kuid siiski asustatud getod, kus uluvad tuul ja kriminaalid. Maju ju maha lammutada ei saa, sest igas korterelamus on ikka mõni inimene, kes ei saa, ei taha või ei suuda armsakssaanud kodust lahkuda.

Massehitus on ka see, mis saaks töötada ainult omavalitsuse ja/või riigi toel. Kui anda arendajale tasuta maa, osta talle tasuta betoon või anda muid soodustusi, siis suretab see ülima efektiivsusega kiiresti välja eraettevõtetel baseeruva kinnisvaraarenduse. See ei oleks lihtsalt enam konkurentsivõimeline.

Eraõigusliku arendustegevuse kadumine tähendab, et 15-20-aastases perspektiivis on elamufondi rajamise ülesande enda peale võtnud riik (omavalitsus), kes jagav kortereid teenete eest nagu nõukogu kohti linna- või riigiasutustes. Pikaajalises perspektiivis tähendab see soovitule vastupidist tulemust ehk elamispindade pakkumise vähenemist ja seeläbi elamistingimuste halvenemist.

Vaatamata tehtud kriitikale tuleb nõustuda, et elamispindade kvaliteet ehk nende renoveerimine on murepunkt, mis vajab täiendavat tähelepanu. Seda saab toetada läbi soodsate krediitide, miks mitte ka läbi tüüpmajadele tehtavate tüüplahenduste odavalt kättesaadavaks tegemise.

Nõustuda tuleb sellega, et elamufondi kvaliteedi tõstmine nii korterelamute kui ühepereelamute puhul on teema, mis vajab läbimõeldud sekkumist. Olgu selleks seni kehtimajäänud eluasemelaenu tulumaksuvabastus või muud majandushoovad.