Kas ehitusettevõtjatele ühiskondlik vastutus ei kehti?

Liiklejaid jagub teedele siiski igal aastaajal vaatamata seal varitsevatele ohtudele või takistustele. Liiklemiseks ongi ju need maanteed ehitatud! Ka mittetöötav või kasutusvõimaluseta maantee on juba taristuna sellel liiklejatele omaette riskiallikas. Ometi on vastavate remonttööde ehitusettevõtjad justkui teisel arvamusel lahkudes objektidelt enne nende valmimist. Ja seda korduvalt.

Ettevõtjad eelistavad pigem lepingu ülesütlemisest tulenevalt trahvisummat kui võetud eesmärgi täitmist – ehituslepingus märgitud ajaks objekt valmis saada, kuna nende äriline risk on muutunud hiigelkahjumiks. Sellel teemal oli juttu 22. juuni Äripäevas ja Postimehes.

Mis on ikkagi eesmärk?

Suurt mõju omavate liiklustrasside või objektide valmimise pidev edasilükkumine sellistel põhjustel ei ole kindlasti Eesti strateegilistes huvides. Remondis oleval Tallinn-Narva maanteel on remondi ajal, st peale ehitajate lahkumist, hukkunud juba kaks inimest. Ei ole muidugi ühtegi tõestust, et remondi õigeaegsel valmimisel poleks poolelioleval teelõigul õnnetusi juhtunud, aga selge on, et poolik ja lõpetamata objekt toob kaasa nii otseseid kui ka kaudseid halbu mõjusid.

On selleks siis teel kulutatud aeg või aukudes lõhutud sõiduk. Mida pikem teekond tekib teede ehitusest tingitud ümbersõitudel, seda rohkem kulub kütust ja seda kiiremini kasvab SKT. Lõhutud sõidukite remont tõstab samuti SKT-d, aga ilmselt ei ole seegi Eesti eesmärk. Sellises olukorras oleks justkui liigagi optimistlik oodata, et Eestis paigutataks teatud piirkondadesse kodumaist või välismaist raha – sinna ei pääse lihtsalt ligi! Selline käituspraktika, kus töö jäetakse lihtsalt pooleli, seab ühtlaselt eduka riigi arengule korralikud piirangud. Võiks öelda, et oma töödest loobuvad ehitusettevõtjad on nende piiride otsesed loojad. Kas me näiteks kujutaks ette, kui meie e-riigiga ja meie e-teedel toimuks samamoodi? Vaevalt küll.

E-võimalusi, millest mujal riikides pole veel kuuldudki, kasutatakse meil juba algkoolis e-õppevormis. Samas peame meeles pidama, et meil ei õnnestu kogu oma tegevust kanda internetti ning ka e-riiki tuleb arendada selliselt, et e-d eest ära võttes jääks riik ise alles.

Kellele kuulub vastutus?

Ühiskondlik vastutus riigi arendamisel on meie kõigi ühine ülesanne, mitte ainult riigi kohustus. Praegusel juhul tahan koputada ehitusettevõtjate südametunnistusele, kes loobuvad kohati liiga lihtsakäeliselt võetud kohustustest, taipamata selle taga suuremat vastutust kui meeter maanteed. Loobumise põhjuseks tuuakse ärilise riski muutumist hiigelkahjumiks, mis ei lase võetud kohustusi enam täita. On mõistetav, et äriühingu ülesandeks on teenida omanikele kasumit. Aga kas liiga optimistlikult võetud äririski saab selle realiseerumisel lükata kogu ühiskonna kanda? Kas ühiskond vastutab maailmaturul toimuvate hinnamuutuste eest kuidagi teisiti kui ettevõte? Või kas keegi on ühiskondlikust vastutusest vabastatud?

Ehitajad soovivad hinnariski riigi jagada, aga küsimuseks jääb, kas riigil oleks seda vaja? Ehitajad on äriettevõtjad ja äri juurde kuulubki risk. Paratamatult. Riski võtmine ongi ärijuhi kalkulatsioonide ja sisetunde küsimus, mille eest ühiskond küll ei peaks vastutama.

Lepingud karmimaks, riskid riigi kanda?

Rohkem hästi töötavat taristut tähendab riigile suuremaid püsikulusid ning teiselt poolt elanikkonna suurenevat ootust seda taristut ohutult kasutada. Tark ja moodne taristu vajab tarka reageerijat ja kohati „reguleerijat“, kes ajaga kaasas käies suudab erinevad taristuriskid kõrvaldada. Ja mis see veniv teederemont siis muu ongi kui üks taristurisk – risk kõigile, kes poolikul objektil või selle läheduses liiklevad. Kas antud juhul, kus soovitakse äririski riigiga jagada, oleks riigil kohustus teha hoopiski karmimad lepingud, mis ei võimaldaks ettevõtjail nii kergesti ehitusi pooleli jätta või tuleks alustada algkoolist, kus õpetati, mis asi on vastutus?

Ühiskondlik vastutus peaks väljendama ennast tegudes, kuidas me midagi teeme, mitte ainult sõnadepaaris paberil. Ei tohi unustada, et hästitoimiv taristu on siiski ühine väärtus ning riigi eeldus jätkuvateks välisinvesteeringuteks, ka ühiskonna julgeolekuks, kus jääb püsima ühine kohustus selle edendamisel. Äriettevõtjate kõike riske ei saa riik ilmselgelt oma kanda võtta ja põhivastutus jääb siiski töö võtjale ehk n-ö pakkumuse koostajale, mitte riigihanke tellijale. Töövõtja peab suutma bituumenihinna muutustega ise maailmaturul arvestada, unustamata sealjuures vastutust ühiskonna ees, mille ta töö vastu võtmisega endale kaasavaraks saab.