Aak: kas riigihanke lepingu katkestamine alati pakkuja viga?

Just nii toimub praegu Tallinna Ülikooli ja mitmetes teistes projekteerimis-ehitushangetes. Lõpuks - see ei ole mingi kioski ehitamine, vaid õppe- ja teadusasutus, kuhu tulevad kaasaegsed auditooriumid ja laborid koos sisustusega ning mille hanke maht jääb tõenäoliselt 150 miljoni kanti.

Huvitav, millised jõud sundisid linna planeerimisametit minema seadusega pahuksisse ja välja andma ehitusloa, kuigi ehitusseaduse ja Eesti Vabariigis kehtivate standardite põhjal on projektdokumentatsioon ebapiisav? Miks pidi lugupeetud arhitekt ja endine Tallinna säästva arengu ja planeerimisameti juhataja eelprojekti ekspertiisis kirjutama, et „ehitusprojekt on koostatud eelprojektile vajalikus nõutavas mahus“, kui see seda tegelikult ei ole? Ja mida peab sellises olukorras tegema projekteerija-ehitaja, kui enamikule täpsustavatele küsimustele vastab tellija volitatud esindaja, et rohkem infot temalt ei saa, kui puudulikes hankedokumentides kirjas on?

Tõenäoliselt ehitaja ikkagi pakub. Hambad ristis ja kurjad sõnad meelel, kuid kust seda tööd siis ikka võtta. Teeb pakkumise oma parima teadmise alusel, üritab ette näha kõiki võimalusi ja riske, kuid tiheda konkurentsi tõttu arvestab minimaalsete lubatud normidega ning odavaimate lahendustega.

Aga tellija on kaval, ta on hanketingimustesse sisse kirjutanud, et projekteerimisel tuleb arvestada tellija soovidega ja töövõtulepingu projektis on kirjas, et ehitaja nõustub tingimusteta kõikide hanketingimustega ja on piisava professionaalsuse ja täpsusega osanud kõiki riske hinnata. Sest siis on Tellijal hiljem õigus pärast nõuda ehitajalt mida iganes. Tavaliselt ikka seda kõige paremat.

Ma ei tea täpselt, mis põhjustel on viimasel ajal mitmeid ehitushankeid katkestatud, kuid ei ole välistatud, et midagi taolist on ka seal juhtunud. Kahjuks ei saa ka osapooltelt endilt kuigi mõistlikke selgitusi, sest reeglina on pooled kokku leppinud, et nad ei anna selgitusi sel ajal, kui vaidlus alles käib. Ma ei taha mingil juhul õigustada teadlikke alapakkumisi ega neid ehitajaid, kes juriidiliste konksude abil üritavad alapakkumistest vabaneda. Kuid kallutatud ja ühepoolsete tingimuste pealesurumine teeb olukorra mõlemale poolele halvemaks. Võib ju öelda, et see on pakkuja vaba valik – kui tingimused ei meeldi, siis ära paku. See ei ole paraku hea lahendus, kui ehitajad loobuvad ebaselgete hankepiiride ja ebamõistlike tingimuste tõttu pakkumistest ja ühtegi objekti ei ehitata.

Meedia on kahjuks loonud ühiskondliku kuvandi, et ehitaja on tavaliselt kõiges süüdi. See ei ole alati nii. Ebaprofessionaalsel tasemel läbi viidud hangetel on võitja omamoodi kahvlis – kas hakkad lepingu täitmise käigus ebaselge hanke sisu üle vaidlema või nõustud maine hoidmise nimel tellija soovidega. Kallutatud  hanketingimuste ja pealesurutud lepingu tõttu on tellijal õigus nõuda omale sobivat isegi siis, kui ehitaja pole mingil juhul saanud oma pakkumises sellega arvestada. Siis võibki juhtuda, et lepingu katkestamine ja leppetrahvide tasumine tuleb ehitajale odavam, kui lepingu täitmine.

Hankeprotsess ei peaks olema nagu ajutise vaherahu sõlmimine vaenupoolte vahel, kus tingimused on kiiruga kokku klopsitud ja tugevama poolt nõrgemale peale sunnitud. Tulemus oleks palju parem, kui lepingu pooled võtaksid üksteist algusest peale partneritena ja ei püüaks teineteisel nahka üle kõrvade tõmmata. Nii hangete ettevalmistamisel kui ka lepingute täitmise ajal.