Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded muutuvad

Määruses on sätestatud veekaitsenõuded kanalisatsiooniehitiste kui potentsiaalselt ohtlike reostusallikate kohta, et tagada nende vajalik töökindlus ning ära hoida või leevendada suublate reostumisriski.

Määruse muudatused on tingitud vajadusest liigitada erinevaid reoveepuhastuse tehnoloogiaid tulenevalt erinevate reoveepuhastite tehnoloogiate arengust ja ehituspraktikast.

"Arendatud on uudseid reoveepuhastustehnoloogiaid, mis ei ole kehtiva määruse sätetega hõlmatud," ütles Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja. "Seega parandatakse täiendavalt määruse muudatusega kitsaskohti, mis on ilmnenud määruse rakendamisel praktikas," täpsustas ta.

Eelnõu kohaselt täpsustatakse puhastite liigitust suurpuhastiteks, väikepuhastiteks ja omapuhastiteks ehk kohtpuhastiteks. Samuti täiendatakse reoveepuhastite tüüpe.

Veel täpsustatakse kuja mõistet ja kehtestatakse piirangud kuja alal lubatud rajatistele ja ehitistele. Kuja ehk kanalisatsiooniehitist ümbritsev puhverala on vajalik selleks, et vältida reostuse ja haigustekitajate mõju inimese tervisele ja tema varale. Kuja ulatus sõltub pinnasest, reoveepuhasti koormusest, reovee puhastamise viisist ja hulgast.

Muudatusega sätestatakse ka reoveepuhasti ja selle asukoha valiku kriteeriumid ning kehtestatakse reoveepuhasti hooldamise kohustus.

Näiteks tuleb puhasti valikul silmas pidada majanduslikku otstarbekust, käitamiskulu, reovee füüsikalisi ja keemilisi omadusi, reovee kogust ja koostist, põhjavee kaitstust jne.

Määruse rakendamine võimaldab kokku hoida kulutusi, sest kui reoveepuhasti valikul arvestada muudetud nõudeid, siis selgub iga piirkonna jaoks majanduslikult ja keskkonnakaitse seisukohalt kõige otstarbekama lahendus.