9. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Arenenud riikides kulub finantskriisi järgselt kinnisvaraturu põhja tekkimiseks keskmiselt viis aastat. Soome viimase kinnisvarakriisi ajal kestis hinnalangus neli aastat (1990-1994), sama kaua püsisid hinnad põhjas, alles seejärel algas uus, varasemast aeglasem tõus. Eestis prognoosiks hinnatõusu 2010. aasta teises või 2011. aasta esimeses pooles. Enne stabiilsuse saavutamist võib sarnaselt Soome majanduse käitumisele oodata ka kerget põrget.

Kiire tõusu vastu räägivad nii eestlaste suur laenukoormus, kui ka kõrge töötuse määr. Kui Eesti kodumajapidamiste laenumaht SKT-sse on sarnaselt Soome ja EL-i keskmisele tasemele ca 50%, siis paljude teiste uute liikmesriikide tase püsib 15-30% vahel. Võib eeldada, et riskialdis raha läheb otsima kasvuvõimalusi madalama laenukoormusega riikidest, kuna investeeringud siinsesse kinnisvarasse ei ole nii tootlikud.

Teisalt mõjutab kinnisvarahindasid pigem turu ostujõud kui SKP muutus. Töötus jätkab enamasti kasvamist ka pärast seda, kui majandus on põhja läbinud. Eesti Panga prognoosi kohasel on ka aastal 2013 töötus üle 13 protsendi ehk tänasest kõrgem. Näiteks Suurbritannia turu kohta on välja arvutatud, et seal on korrelatsioon tööpuuduse ja kinnisvarahindade vahel 0,81. Teisisõnu väga tugev (1 on maksimum). Samas on kinnisvaratehingute arv siiski kasvamas ja tehinguaktiivsue põhi on läbitud.